«Farinelli Il Castrato»
Belgia-Prantsusmaa-Itaalia 1994. Režissöör Gérard Corbiau.

Kolme Euroopa riigi ühistööna valminud muusikaline draama «Farinelli» on film oma aja kuulsaimast kastraatlauljast. Farinellit (kodanikunimega Carlo Broschi, 1705 - 1782) peetakse tänini üheks kõigi aegade võimekaimaks lauljaks. Tema hääleulatus olevat olnud fantastiline, kolm ja pool oktavit!
Kastraatlauljad olid alates XVI sajandi keskpaigast Euroopas üsna levinud. Paavsti kirikukooris keelustati kastraatlauljate kasutamine alles 1902. aastal. Viimane teadaolev «inglihääl», Alessandro Moreschi, suri aastal 1922.
XVIII sajand, milles Farinelli elas ja laulis, oli ekstravagantsuse aastasada. Erinevalt järgnenud konservatiivsest viktoriaanlikust sajandist oli jumaldatud kõik ebatavaline. Selle ajastu suurejoonelist butafoorsust pakub film rohkesti. Stsenaarium valmis belglasest režissööril koostöös abikaasa Andreaga.
Film algab Farinelli (Stéfano Dionisi) saabumisega Hispaania kuninga õukonda. Seal veetis Farinelli enam kui paarkümmend aastat, algul püsiva depressiooni all kannatanud Filippi, hiljem tema järeltulijat Ferdinandi lõbustades.
Tagasivaates näeme sündmusi, mis peategelase olid õukonda toonud. Farinelli tegutseb paaris endast kaheksa aastat vanema venna Riccardo Broschiga (Enrico Lo Verso). Just Riccardo oli olnud see, kes oma venna enne häälemurret kastreeris ja pühendas ta kunstile. Riccardot näeme filmis keskpärase heliloojana, kes püüab kuulsust saavutada vennale laulude kirjutamisega. Niisamuti paaris töötavad nad ka naiste juures - üks võrgutab, teine sigitab.
Tollest ajastust tuntud nimedest kohtame Händelit (Jeroen Krabbe), keda filmis on esitatud egoistliku, ennasttäis vanamehena. Farinelli ja Händeli vaheline pikaleveninud konflikt on muusikamaailmas tuntud.
Filmis kõlavad Farinelli aariaid laulavad ameeriklasest kontratenor Derek Lee ja poolatarist sopran Ewa Mallas Godlewski. Digitaaltehnika abil sulandati nende hääled üheks, sest vajaliku hääleulatusega lauljat polnud lihtsalt kusagilt võtta.
Suurepärase muusikaga ja vaatemänguline film võitis 1995. aastal Kuldse Gloobuse, kaks Césarit ja kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile.
Tekst: TIIT MERISALU

........................................................

Kastreerimine säilitas kuulsa laulja ingelliku poisihääle, kuid kahjustas tema luustikku

Kastraatlauljad olid populaarsed 17. ja 18. sajandil. Carlo Maria Broschi (1705–1782) - lavanimega Farinelli oli menukas esineja paljudes Euroopa õukondades.

Bologna ülikooli teadlased uurisid kuulsa kastraadi maiseid jäänuseid.

Uurimisrühma juhi Maria Giovanna Belcastro sõnul oli laulja luustikul mitmeid eripärasid.
Farinelli jäsemeluud oli tavatult pikad, see klapib temast maalitud portreedega. Ka paljud kaasaegsed on teda kirjeldanud erakordselt pikakasvulisena.

Farinelli kolju esiosa oli muutunud sissepoole kasvavaks klompjaks massiks, mille paksus ületas normaalseid koljuluid kaks korda.

Sellist seisundit nimetavad arstid kolju liigluustumuseks – luukoe vohamise põhjuseks peetakse hormonaalseid häireid, eriti aga östrogeeni kõrget taset kehas.
Nii esineb seda tüüpi luukasvu mõnikord menopausis naistel, kuid meestel on häire üliharuldane.

Kolju liigluustumist peeti tavapäraselt kahjutuks, kuid viimasel ajal on seda seostatud käitumishäirete, peavalude ning isegi Alzheimeri tõvega.

Sellised sümptomid võisid tabada ka vananevat Farinellit ning teisi teismeeas kastreeritud lauljaid.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Anatomy.
Allikas. http://novaator.ee/ET/meditsiin/farinelli_kannatas_haruldase_haiguse_all/

Tagasi>