Muljeid Prantsuse pidunädala ja FEsTaRi külalistelt

Ruta Birzule ja Vita Gajevska – pianistid Riia Mediņši-nimelisest Muusikakeskkoolist
Muljed on kahtlemata väga positiivsed. Väga tore on orkestriga mängida, see oli meile tore võimalus. Festivali organiseerimine oli samuti väga heal tasemel.
Oli hea, et kontserte oli palju, igal õhtul – kogu aeg oli midagi teha.
Klassides olid väga head pillid. Mugav. Meil ei ole kõikides klassides suuri klavereid. Meile väga meeldis Tartus, oli hästi ilus ilm. Jalutasime. Väga ilus oli.

Julien Lo Pinto (vioola) ja Morgane Billet (laulja) Clamarti konservatooriumist
Muljed on väga head. Meil õnnestus teha head muusikat ja kohtuda teiste maade muusikutega.
Esimesel päeval oli siin väga külm, me pole sellise ilmaga harjunud. Kuid siis hakkas soojemaks minema ja külm ilm polnud enam probleem.
Ma ei teadnud Eestist eelnevalt mitte midagi. Mind väga üllatasid siinsed rahvuslikud, ajaloolised traditsioonid nii toidus, riietuses – kõiges, ja mis on palju tähtsamad kui Prantsusmaal.
Vanemuises oli rõõm musitseerida. Oli huvitav laulda erinevates kohtades.
Tööd oli palju, eriti orkestril. Kuid proovide korraldus oli väga hea.
Teistega kohanemine võttis aega. Kui me aga olime juba koos aega veetnud, siis muutus proovide tegemine mõnusamaks. Meist sai nagu sportlaste tiim. See oli tore. Suurepärane kogemus.
Meile meeldis dirigent, kiidame teda. Lilyan Kaiv on täpne, oskab väga täpselt öelda, mida ta tahab. Samas oli tema dirigeerimistehnika hoopis teistsugune kui see, millega me Prantsusmaal harjunud oleme. Oli huvitav teist laadi juhatamist näha.

Didzis Kalniņš, Jānis Kresliņš, Daiga Berziņa, Salvis Sprūžs – koorilauljad Riia Mediņši-nimelisest Muusikakeskkoolist
Kõik oli suurepärane. Oli palju kontserte. Me veetsime väga toredasti aega. Inimesed olid väga toredad, väga positiivsed. Ja toidud olid väga maitsvad.
Dirigent oli hea, lauljad olid head. Muusikud olid eri maadelt, sõlmiti sõprusi.
Reekviemiga töötasime eelnevalt 2-3 kuud. Meil on kooris meeshääli rohkem tänu sellele, et meil laulavad kooris õpilased erinevatel erialadelt.
Meil oli siin palju vaba aega. Tutvusime linnaga, tegime sisseoste, käisime McDonaldsis jne. Meile meeldis siinne külm ilm.

Sanna Potila (klaver), Sinikka Stöckell (klaver), Aija Kanervio, Sini Palokangas (löökpillid) Turu konservatooriumist
Oli palju häid asju. Oli tore siin olla ja nii paljusid inimesi kohata. Oli väga huvitav kuulda seda muusikat mängituna eri maadelt pärit inimeste esituses. Mõned väga emotsionaalsed kontserdid olid. Oli aega muusikale keskenduda.
Orkestris oli väga tore mängida koos uute inimestega, eri maadelt – see on alati uus kogemus.
Dirigent oli meie jaoks uus, algul oli teda järgida raske, aga kui me temaga ära harjusime, siis meeldis väga.
Linnas jalutada meeldis väga. Oli tore, et sai igale poole jala minna, ei eksinud ära, meie majutus oli siinsamas samuti.
Tartu osutus palju toredamaks kui me ootasime. Paljud soomlased on olnud üksnes Tallinnas. Aga Tartus on palju parem atmosfäär, siin on väga ilus ja inimesed on kenad. Tartu on intiimsem koht kui Tallinn. Kui oled ainult Tallinnas, siis ei näe, missugune Eesti tegelikult on, ei tea, et on olemas ka teistsugune Eesti kui see, mis paistab Tallinnast. See oli üks toredamaid asju, mida kogesime.
Teie kool on kena ja oli väga tore, et oli organiseeritud, et me saime harjutada. Tahan kiita Ruth Ernstsonit, kes oli väga lahke meiega ja organiseeris, nii et kõik toimis, ta räägib ka väga hästi soome keelt.

Jānis Baltiņš – Riia Mediņši-nimelise Muusikakeskkooli segakoori dirigent
Väga huvitav festival oli. Meie lapsed on väga rõõmsad, neile väga meeldib. Saime mitmel kontserdil esineda. Kui võimalik, siis tuleksime hea meelega edaspidigi. See oli noorte kokkutulek, nad leidsid uusi sõpru. Vaatan oma lauljaid, nad on väga rõõmsad selle sõidu üle. Kuna mina räägin eesti keelt, siis olid neil kasud sees – nad ei pidanud ise niipalju mõtlema ja pingutama kui mõnel teisel maal.
Ma arvan, et meie lapsed pole üldse nii palju prantsuse muusikat korraga kuulnudki. Nad ehk isegi teadsid neid heliloojaid, aga polnud neid kuulnud. Nüüd said nad võimaluse palju uut kuulda ja ka näha, kuidas seda muusikat teevad prantslased ise.
Olin prantsuse muusikaga ka varem tegelenud, aga teiste lauljatega. Üks saladus selle kohta, kuidas me õppisime. Minu käes oli noot, kus oli prantsuse keel ja selle all eestlase kirjutatud hääldus. Eesti keelt ma tean, tean, mis on „ä”, „ö”, „ü” ja selle najal saime hakkama, see aitas õppimisel väga. Seekord polnud meil kahjuks kavas eesti laule. Ma tean neid laule küll, olen neid juhatanud, näiteks „Tuljakut“, Oja „Kangakudumise laulu“ jne. Uuemaid laule ei tea, aga klassikat küll.
Kool on teil ilus, vaatasin igale poole ja tundub, et selles koolis on kerge õppida, sest seal on palju mõeldud sellele, et lastel ei oleks probleeme. Teil on hea raamatukogu, seal on ka internet, ja mis kõige parem – teil on väga head klaverid, isegi Yamaha – super! Koolist tulevad välja head muusikud, kui nad saavad õppida headel pillidel. Arvan, et Elleri-koolil on väga tore direktor, kes mõtleb, kuidas kõike paremini teha. Ega seesugust festivali ei ole kerge korraldada.
Rahvusvahelisi festivale nagu see meie koolis ei ole. Osaleme FEsTaRil. 2007. aasta märtsis tuleb meil 4. rahvusvaheline Teodors Reitersi nimeline noorte dirigentide konkurss, kus peaks osalema ka kaks Tallinlast ja kus žüriis istub Alo Ritsing teie koolist. Konkursi koor on seesama meie koor.
Dirigeerimist õpib meil 15 õpilast, aga kooris laulavad ka laulu eriala õpilased II – IV kursuselt, on ka vilistlasi. Kui mina koolis käisin, siis õppis dirigente 40 ja segakoori töös hoidmine polnud probleem. Nüüd aga on. Segakoor on meil siiski kogu aeg olnud, hoolimata sellest, kas poisse on rohkem või vähem. Segakoor peab olema.
Lõppkontsert oli väga ilus, minule meeldis kogu kontsert väga. Duruflé Reekviem ei ole  bravuurne, vaid tasane, meeldiv, ehk natuke intiimnegi teos, suuri kontraste selles pole. On hea, et selle kooripartiid pole rasked, ka tessituurid pole suured, nii et noored saavad selle ära laulda. Ja meie lapsed tunnevad nüüd ühte reekviemi sajaprotsendiliselt!
Lilyan Kaiv on väga tubli naine, musikaalne, kunstnik. Mulle väga meeldib tema tehnika – kõik on selge, kõik saavad kohe aru, mida ta tahab. Professionaal on teil Tartus! Teil on oma dirigent, kes suudab teha niisuguseid asju!
Räägin eesti keelt, sest minu ema on eestlane. Olen sündinud Lätis Aluksnes, see on Eesti piiri ligidal. Minu esimene keel kodus oli eesti keel. Õppisin Riias, lõpetasin Jānis Mediņši nimelise muusikakeskkooli ja seejärel konservatooriumi kooridirigeerimise erialal. Töötasin viis aastat Alfrēds Kalniņši nimelises Cēsise muusikakeskkoolis. Peale seda läksin Riiga, töötan juba 16 aastat Mediņši-nimelises muusikakeskkoolis, aga elan Siguldas. Ema-isa on endiselt Aluksnes. Juhatan Mediņši-nmelise MKK segakoori, Aluksne õpetajate segakoori ja Sigulda gümnaasiumi noortekoori. Aastatid tagasi juhatasin Läti Eesti seltsi koori „Leelo“. See oli väga tore aeg – üks kord nädalas sain kaks ja pool tundi rääkida eesti keelt.

Valdis Lastovskis – Riia Mediņši-nimelise Muusikakooli direktor
Kõik oli suurepärane.
Meie koolil on kontaktid Sviridovi-nimelise kunstide kooliga St. Peterburgist, Kaunasega Dvarionase-nimelise muusikakooliga. Meie tahaksime sõbrustada küll rohkemgi, aga kuna meie maja on väike, ei kuulu üldse meile, vaid üliõpilaskorporatsioonile, siis peame kontserdisaali üürima ja selle eest maksma, nii et meil on raske midagi organiseerida. Kõik on rahas kinni. Aga meile on lubatud ehitada uus hoone, siis saab kõike teha, organiseerida, vastu võtta jne. Loodame.
Meil on väga hea klaveriõpetaja, parim vabariigis – Gunta Melbārde. Tema on rahvusvahelise konkurss-festivali „We play music with friends” idee autor. Käesoleval 2007. aastal toimub see juba viiendat korda, juuni esimestel päevadel ja ka Elleri-koolist tulevad sinna osalised. See ei toimu Riias (meil pole oma saali), vaid igal aastal erinevas Läti linnas.
Mulle meeldib, et te teete konkursse ja festivale. Ma ei tea palju teil neid on või kui palju on liiga palju, kui aga klaveriõpilane õpib selleks, et üksnes korra aastas õpilasõhtul esineda, siis see pole normaalne. Kui aga saab sõita igale poole, siis see on lapsele ja tema arengule hoopis teine asi. Meie õpilased küsivad: millal meil hakkab olema samamoodi nagu on teil?

Tommi Saalas – Turu konservatooriumi mänedžer
Minu muljed on väga head. Minu kõige tähtsam mõte on, et Tartu on väga ilus, väga huvitav, väga kompaktne linn, vahemaad on väga väikesed ja siin on väga toredad inimesed. Kui ma oleksin üliõpilane, siis mulle meeldiks väga siin õppida.
Festivalist mõeldes – kõik on läinud väga hästi. Kui mina pühapäeval saabusin, oli meie üliõpilastel juba selge, kuidas asjad käivad ja minul seega lihtsam. Aga nendega rääkides mulle tundub, et kõik on tõesti väga hästi organiseeritud ja õpilased väga hästi vastu võetud.
Turu konservatooriumis õpib 800 noort. Meil on väga erinevas ess õpilasi, alates lasteaiavanusest. Tipus, kõige kõrgemal astmel, on 80 üliõpilast. Lisaks klassikalisele muusikale saab meil õppida nii kirikumuusikat, jazzi kui ka tantsu.
Meil ei ole selletaolist festivali nagu see siin. Aga meilgi on rahvusvahelisi kontakte, eelkõige Rootsi suunal, näiteks Faluni konservatooriumiga. Falunist tuleb 2007. aasta mai lõpus Turusse üheks nädalaks 70 üliõpilast. On ka teisi kontakte, rahvusvahelist festivali aga mitte.
Üldiselt oli kõik väga hästi organiseeritud ja tegelikult on asjad siin palju paremad kui meie õpilased oskasid oodata. Nad ehk ka ei tea palju Eestist, ehk olid neil aegunud teadmised sellest, kuidas Eestis elu käib, aga mulle tundub, et nad on positiivselt üllatunud.

Jean Maumené – Henri Dutilleux’ nimelise Clamart’i konservatooriumi direktor
Ma tänan kõiki osalejaid-muusikuid, soomlasi, lätlasi, eestlasi prantsuse heliloojate muusika interpreteerimise eest. See on meile suur au.
Esiteks oli meie õpilastele siinne talv väga kasulik kogemus. Kui mina olin väike, siis meil oli talvel lund ja jääd. Aga nüüd, juba 20 aastat, on Pariisis lund vaid kaheks päevaks, mõni sentimeeter. Meile oli väga tore näha tõelist lund, tõelist talve, see on omamoodi eksootika meie inimestele ja me oleme väga õnnelikud.
Meie õpilased olid väga õnnelikud kohates teiste maade õpilasi. Nad olid väga rõõmsad, et said esitada prantsuse muusikat, tutvustada prantsuse kultuuri vastaval õhtul. Neil on siin väga hea feeling. Nad on väga entusiastlikud.
Lõppkontsert oli väga hea. Kolm kõlanud teost on keerulised, ka Saint-Saënsi „Loomade karneval”. See teos vajab huumorit ja see pole lihtne. Ja Duruflé Reekviem on majesteetlik teos, ma leian, et selle esitus oli väga hea. Käisin mõnes proovis ja nägin töö edenemist. Ja ma olen väga õnnelik, et nii paljud teie õpetajad-õpilased on esitanud ja austanud prantsuse muusikat. See on sündmus, et Duruflé Reekviemi on esitatud Tartus. See on väga ilus muusika. Üks meie koorilaulja ütles, et oli väga tore koos kolleegidega teistelt maadelt seda teost siin laulda.
Õpilased tunnustasid ka dirigenti Lilyan Kaivi, tema tõsidust, toonust, pühendumust, ka tema töömeetodit. Mõnel oli algul raskusi tema käest aru saamisega – saksa tehnika on ladina tehnikast erinev (ladina tehnikas on esimene löök väga selge, saksa tehnikas aga ennetavalt löödud). Aga juba teisel proovil polnud see enam probleem. Minu jaoks oli oluline, et tulemus oli lõpuks väga hea.
Clamart’i rahvaarv on 50 000. Seega – Tartu on poole suurem kui Clamart. Kuus aastat tagasi ehitas linn muusikakoolile uue, hea, paljude ruumide ja saaliga maja. Pöörduti kuulsa helilooja Henri Dutilleux’ poole ja küsiti, kas tohib koolile anda tema nime. Helilooja nõustuski. Meie kool on väga suur, meil on 1400 õpilast.
Mulle tundub, et teie õpilased on üldiselt parema tasemega kui meil, sest teie õppemeetod on teine, objektiivsed asjaolud on teised kui Prantsusmaal. Meie konservatooriumi lõpetanutest  saavad muusikud-asjaarmastajad, mitte professionaalid. Muidugi, kui me märkame, et mõni õpilane on võimekam kui teised, siis me aitame, toetame teda saamaks professionaaliks. Aga see pole meie peamine eesmärk. Näiteks Tartusse tulnud õpilastest on vaid kaks otsustanud saada elukutselisteks muusikuteks – vioola- ja pikoloflöödi mängija. Koolis kokku on praegu on umbes 4-5 noort, kes tahavad õpinguid jätkata ja saada professionaalideks. Prantsusmaal ongi nii, et tuhandest muusikaõppurist umbes kaks saab elukutseliseks.
Seetõttu on ka meie õppemaht teine. Meil on maksimaalselt 5 tundi muusikalisi aineid kõrgemal tasemel. Prantsusmaal läheb õpilane kella 8 kooli, kool lõpeb umbes pool 5. Ja muusikakooli saab ta minna alles pärast seda. See on suur erinevus. Seega on meie süsteem siinsest täiesti erinev. Teie õpilased saavad õppimise ajal palju rohkem muusikaga tegeleda kui Prantsusmaal. Kõrgemad muusikaõppeasutusi on vaid kaks, üks neist Pariisis, ja neis on väga kõrge tase, neisse sisse saada on väga keeruline. Näiteks Pariisi konservatooriumis on flöödi erialale 2000 kandidaati 3-4 kohale igal aastal. Aga meie süsteem on nüüd muutumas, kultuuriministeeriumis on koostamisel seadus, mis muudab kõrgema muusikalise hariduse andmise vastavalt Bologne’i deklaratsioonile ja mis saab olema sarnane Eestis, Soomes jm kehtiva süsteemiga.
Teie õpilastel on rohkem aega muusikaga tegeleda kui meie omadel ja seega on teil on üldiselt parem tase kui meil. Aga ka meie koolis on väga head õpilased. Me oleme õnnelikud, et meil on üks parimaid pikoloflöödi õpetajaid Prantsusmaal, ta on ühtlasi National Opéra solist. See on meie õnn, sest paljud tulevad Clamart’i just tema juurde õppima. Tema klassis on väga kõrge tase. Ja üldiselt on meie koolil Prantsusmaal hea positsioon. Festivale meil aga ei ole. Meil on kontserdid, kaks-kolm tükki kuus. Meie muusikakooli geograafiline asukoht on eriline – kooli  katusele ronides võib väga hästi näha Eiffeli torni ja Montmartre’i. Seega meie linlased, kui nad tahavad minna kontserdile, sõidavad 20-30 minutit metrooga Pariisi ja seal on iga päev palju kontserte. Clamartis on peamiselt vaid kontserdid, mis on seotud muusikakooliga ja seda seetõttu, et oleme Pariisi külje all.
Ma olen olnud seotud muusikakoolidega 25 aastat, olen töötanud eri paikades, Clamart’is olen töötanud viimased viis aastat. Ma olen alati teinud ja toetanud õpilasvahetusi. Ma mõtlen, et vahetus on õpilastele väga kasulik – nad hakkavad siis usinamalt tööle, nad keskenduvad väga, et olla valmis esinema, ja nad edenevad niimoodi rohkem. See on neile kasuks.
Kui ma Clamart’i tööle tulin, siis õpilasvahetusi polnud tehtud, nad olid olnud väga omaette. Mina tõin kaasa kontaktid, mis mul juba varem olid olnud. Mul olid sidemed Läti, Saksamaa, Hispaania, Kanadas Quebeci ringkonna, Itaaliaga. Seega, meil on palju kontakte ja igal aastal teeme ka ühe käigu väljapoole. Kontakt Elleri-kooliga sõlmus tänu Gérard Thieserile, kes on Clamart’is Sõpruslinnade Ühingu (Comité des Jumelages) president. Clamarti sõpruslinn on Lüneburg, Lüneburg on aga sõber Tartuga. Lüneburgi kui vahenduslinna kaudu sattus Gérard kaks aastat tagasi Tartusse Hansapäevadele. Ja nii see kontakt kujunes.
Eesti muusikast teadsin varem Arvo Pärti. Ma olen dirigent ja tean mõningaid tema teoseid. Kahjuks rohkem mitte. Kuid siin avastasin Elleri. Kuulasin tema „Koitu”, sain mõned CD-d. Mulle meenutab ta Fauré’d. Meile oli väga tore seda muusikat avastada. Elleri „Koit” on teos, mida Elleri-kooli õpilased 2007. aasta detsembris Clamart’i tulles koos meie õpilastega mängivad.