Aare Allikvee pedagoogina

Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis on läbi aegade üheks populaarsemaks pedagoogiks olnud Aare Allikvee. Koolipere teab teda kui muusikakooli laulu autorit ja laialdaste teadmistega muusikapropagandisti.

Peale Nõukogude armeest demobiliseerimist 1945 aasta novembris asus A. Allikvee laulmise õpetajana tööle Tartu 2. Mittetäielikku Keskkooli. 1949. aasta septembrist kuni 1989. aastani oli ta õpetaja Tartu Muusikakoolis, olles õpetanud järgmisi aineid: muusikateooria, solfedžo, harmoonia, partituuri lugemine, looming ja muusikaajalugu (juba alates a-st 1949). See loetelu viitab kokkupuutele väga paljude õpilastega, tulevaste interpreetide ja heliloojatega. Nii õppisid A. Allikvee käe all loomingut Alo Põldmäe, Raimo Kangro, Priit Raik, Endel Nõgene ja teised veel oma teed otsivad noored.

Palju lisakohustusi, ent kindlasti ka põnevaid ettevõtmisi tõi kaasa töö kursusejuhatajana aastail 1952-1982. Toome siinkohal lõigu A. Allikvee mälestustest klassijuhataja töö kohta (OPUS 4 1989):

„Erilised tunnid on meil olnud kursusejuhatajatunnid. Omal ajal olid need väga osavõturohked, tehti kriitikat ja enesekriitikat, räägiti südamelt ära ja suu puhtaks ning kes seepeale solvus, seda ei peetud normaalseks inimeseks. Klassijuhataja teadis alati, missugune erialaõpetaja ei talu mõne õpilase higilõhna või välja valitud kallimat, enamikul juhtudel teadis ka seda, kes kellele vanemate eest puudumistõendi kirjutab. Aga poliitikuna tegi ta enamasti süütu näo ja astus varbale alles siis, kui asi juba väga halvaks läks. Ta oli vahemeheks õpilase ja direktori vahel, kui oli  vaja aineõpetajat vahetada (näiteks üldklaveris), tal tuli sobitada erinevaid isiksusi ja iseloome, lahendada konflikte ja sageli olla usaldustelefoni osas ning muidugi seista oma õpilaste eest, lootes, et igas inimeses on midagi head – võibolla on see mineviku idealiseerimine, kuid tagantjärele tundub, et see oli õpetajatöö ilusaim aeg.“

Tartu Lastemuusikakoolis oli A. Allikvee muusikaajaloo õpetajaks 50-ndail aastail. Hiljem andis samas koolis ka loomingu tunde (1963-1983), kus teiste hulgas olid õpilasteks Kalle Loona, Anu Tilk (Loona), Urmas Taniloo, Nata-Ly Muischneek (Sakkos), Arvo Leibur, Kersti Einasto (Sumera), Maarja Rips, Ene Kuum. Koos lastega käidi isegi kontserdireisil, see oli 1964. aastal, kui nendega liitus nooruke Rein Rannap.

1949-1962 andis Allikvee muusikaajalugu, teooriat ja solfedžot Tartu Muusikakursustel (pärastine Tartu Õhtu-Muusikakool), sealsetest õpilastest võiks ära märkida Raimo Kangrot (kes seal alustas), kergemuusika kooride juhti Paul Ruudit, arstiteadlast ja professorit Henno Tikkot, mitmeid „Vanemuise“ lauljaid ja orkestrante.

Järgnevalt paar Aare Allikvee mälestust oma kollegidest (OPUS 4 1989): „Bleive tempod on ikka lento, adagio, harva sekka andante. Seda oli märgata ka meie tööde läbivaatamisel. Tundides saime temalt väga palju, selleks tuli aga ka endal üles näidata suurt isiklikku algatusvõimet ja uudishimu. Esimene kontrapunktitund Bleive juures kulges nii: õpetaja tuli klassi, istus, lappas tunni jooksul leht-lehelt läbi Jeppeseni kontrapunkti õpiku ja ainsa lause ütles tunni lõpul: „Näe, mis nüüd kõik teha võib!“

Kuid ühel juunikuu päeval nägime Bleivet teises valguses, initsiaatori osas. Olime Jürissoniga maha saanud riigieksamitega ja astusime kolmekesi (kolmas astuja oli Bleive) aeglases tempos Raekoja platsilt Barclay platsi poole. Eksamikoormast vabanenuina lobisesime vist vahetpidamatult. Bleive jälgis meid teraselt, muigas mahedalt ja vahel harva poetas sekka mõnesõnalise repliigi. Ja siis äkki läks ta meie arvates oma osast välja. Kui jõudsime praeguse naistejalatsite kaupluse kohale (tollal asus seal veinibaar), võttis Bleive väga aeglase tempo, mida muusikakeeles võiks väljendada sõnaga morendo (surres), jäi siis päriselt seisma ja ütles pärast pikka generaalpausi: „Kas lähme sisse ka?“ Sisenesime (polnud ju me mingid verisulis noorukid, vaid sõja ajal sõduririideid kandnud mehed, kelle päevase toidunormi juurde kuulus mõnikord ka sada grammi) ja jälle ettepanek Bleivelt: „Kas tellime nüüd veini ka?“ Tellisime, jõime, ja jälle Bleivelt: “Kas joome nüüd sinasõprust ka?“ Seegi temp sai tehtud ja Bleive lõi meid kolme lausega koolipoistest kolleegideks – lühidalt, asjalikult ja kindlalt. Lühike jutt, lakooniline väljendus rääkimises, loomingus ja üleüldse elutegevuses ongi Bleive isiksuse põhitunnuseid. Ei ole vaja asjatuid sõnu ja samme.“

„Ühel talvisel laupäeval toimunud kursuseõhtul istusime lauas ja direktor Aleksandra Sarvel tuli mõttesse: küll oleks hea, kui muusikakoolil oleks oma laul, mida saaks laulda aastapäevadel, lõpumärkide kätteandmisel ja üldse kooliga seotud sündmustel. Sellest jäi nagu okas südamesse. Järgmisel päeval valmisid sõnad ja muusika ning esmaspäeval oli ettekanne kitsamas ringis.

Võibolla ei maksaks koolilaulu sünnist kõnelda, kui muusikakoolil poleks olnud Juhan Kinku, seda kauaaegset kooliteenijat, kes oli õpilastele teiseks isaks, lohutas neid ebaõnnestumiste korra, andis vahepeal paremat nõu kui õpetaja. Koolikooris helises üle kõige Hansu tenor (tollal oli meil veel segakoor). Hans Kink oli rohkem kui kooliteenija, ta oli nagu hea majavaim, muusika ja muusikakooli sümbol – hallide juuste ja igavesti noore südamega. Ta andis endast kõik muusikale ja muusikakoolile (kuigi pikkade aastate jooksul oleks ehk leidnud parema ja tasuvama töökoha), sest ta ei suutnud muusikakoolist lahkuda.“

Eve Müür (ilm. Heino Elleri nim. Tartu Muusikakool 75 (1994))


Fotol: paremalt Aare Allikvee, Arthur Hone, Hans Kink