Noorte häälte sepistaja


19.01.2008 00:01
Nelli Pello, Postimees

Ülenurme muusikakooli laulustuudio juhi Ursel Oja taskuraamat sarnaneb viksi koolilapse päevikuga. Ainult et koduste ülesannete asemel seisavad kellaaegadega tihedalt kõrvuti laulutüdrukute ja -poiste nimed.

Oja (54) laulutunde on endale üles märkinud teiste seas Kerli Kõiv, Laura Põldvere, Mari-Leen Kaselaan, Anna-Liisa Supp, Hannaliisa Uusma ja viimase «Kaks takti ette» laulukonkursi võidumees Margus Vaher.

Päeva esimesed õpilased tulevad mehe juurde laulutundi hommikul kella üheksa ja kümne vahel Tartusse Heino Elleri nimelisse muusikakooli, kus Oja õpetab teist aastat jazz- ja poplaulu. Pärastlõunane «vastuvõtuaeg» toimub aga Tartu lähedal Ülenurmel. Õpilasi on Valgetähe V klassi ordeniga tunnustatud Ojal praegu 20 ringis. Äsja lõppes noorte lauljate jõukatsumine saates «Kaks takti ette», mille pani kinni Oja juhendatav Margus Vaher. Sagedased sõidud Tallinna on nüüd õpetajal seljataga, kuid hingetõmbamise aega napib endiselt, sest algamas on «Eesti otsib superstaari» ralli ja üleriigiline solistide ja duettide konkurss Saaremaal. Koos Margusega küpseb esinemiskava iseseisvuspäevaks.

Superstaari-saate eelvoorudest on seni edasi pääsenud neli Oja õpilast ehk kõik, kes on proovinud, kuid mees kahtlustab, et soovijaid on veelgi. Laulu valik on Oja sõnul õrn teema. «Ilusaid lugusid on maailmas kindel arv ja neid sünnib juurde vähe. Uut ja omapärast on raske leida,» sõnab ta. Oma eelistusi õpetaja noortele peale ei suru, küll aga hoolitseb selle eest, et muusika, mida koos läbi võetakse, oleks rikastav ja eluterve. «Ei tahaks kellelegi rada ette näidata. Mina annan õpilastele vundamendi, et neil oleks kergem hakkama saada, et nad oleksid musikaalsed, oskaksid iseendaga tööd teha ja vigu märgata,» räägib asjaosaline.

Ei ulatunud akordionini

Noortega on Oja sinasõber. «Kui koos musitseerime, peame olema üks tervik ja tundma üksteise iseloomu. Muusikat ei tee distantsilt,» märgib õpetaja, kes vahel on õpilast laval klaveril saates rohkem närvis kui laulja. «Tean, et igaüks vastutab iseenda eest, aga ikka tahaks aidata.»

Lauluõpetaja usub, et kõige lihtsam on laulmist õpetada laulu kaudu. «Lauljal on kergem lahata käike ja fraase laulmise käigus, kui teha eraldi vokaaltehnilisi harjutusi. Hingamise, intonatsiooni ja muud mured tulevad laulu käigus välja,» teab mees.

Üks vigur, millest Oja püüab noori lauljaid vabastada, on parasiitnipid ehk teiste muusikute pealt õpitud nõksud ja keerutused. «Kõigepealt tuleb lihtsa ilusa tooni juurde tagasi tulla ja siis ehitama hakata. Mida aeg edasi, seda enam tuleb komplekse juurde, inimene hakkab varjama ehedat. Suu lahti ja kõva häälega tuleb laulda,» mõtiskleb mees.

Oja sattus muusika juurde tänu vanematele, kes panid üheksa-aastase poisi muusikakooli akordioni õppima. «Tol ajal ei võetud nooremaid vastu, sest akordion oli nii suur, et väiksemad mehed ei ulatunud üle ääre,» meenutab Oja. Tantsumuusika põhi ja seltsielu tuli ansamblist Hanuri. «Pundis olid ka Pihlapi Tarmo ja Süti Juhan. Viimane mängis Fixis bassi ja kirjutas laulusõnu. Olime temaga tolleaegses 7. keskkoolis ehk praeguses Karlova gümnaasiumis pinginaabrid. Pihlapi Tarmoga käisime koos Elleri koolis.»

Pärast sõjaväge vahetas Oja eriala ja asus Valve Lepiku juures õppima koorijuhtimist. Mõned aastad lihvis end ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Tõnu Kaljuste käe all, kuid siis tuli pereelu peale ja õpingud jäid pooleli.

Muusikast välja ei lülita

Õpetamispisiku sai Oja külge suviti Tartu lähedal Saadjärve ääres Kukulinna pioneerilaagris muusikakasvataja ametit pidades. «See oli hea moodus suve veeta. Puhkuse eest maksti ka raha. Korraldasin lastele lauluvõistlusi ja tõin bändimehed kohale. Tegime «Entel-Tenteli» laadis kontserte.»

Vaatamata sellele, et Oja päevad on hommikust õhtuni muusikat täis, ei raatsi ta end muusikast välja lülitada. «Olen sõltuvuses,» tunnistab jazz’i, klassikalise rokkmuusika ja mitmehäälse laulu hindaja. Üksikutel vabadel hetkedel käib ta kümneaastase tütre Liisiga uisutamas, mängib klahvpille ansamblis Kaabu ja Minu Bänd või teeb köögis mõne hea söögi. «Vahel toob abikaasa Signe, kes õpetab Elva muusikakoolis akordioni, koju teatripiletid ja tõmbab perekalendrisse punase juti, et ma sellele päevale ühtegi esinemist ei võta. Laulusalm «On pühapäev tore päev, tore päev. Siis isa töölt koju jääb, koju jääb...» minu puhul ei kehti,» naerab ta.

Mehe ebahariliku eesnime valis ühest aabitsast välja tema ema. «Ursula on tüdruku nimi ja Ursel poisi, aga sageli peetakse mind nime järgi naiseks. Esimese Eesti Vabariigi passi sain naise koodiga. Number algas neljaga. «Ursus» tähendab ladina keeles karu.»