Kuidas valiti Tubina saali kontsertklaver Steinway & Sons 23. sept

Klaveripoja kojutulek: Steinway tippinstrument valmib endiselt käsitööna ja robotist pianisti abiga

Jüri Aarma artikkel, 
ilmunud Maalehes 20.09.2015

Saksa sadamalinn Hamburg assotsieerub mõnele meist sootuks rohkem käibiva sõnaga, mis kahe pätsikese vahel asuvat kotletti tähendab. Pane aga linna nimele kaks tähte juurde, ongi hamburger valmis. Sõnasarnasuses on kord mindud koguni niikaugele, et loomakaitseseltsid pakkusid sadamalinna juhtkonnale 10 000 eurot, et Hamburg oma nime Vegieburgiks ümber nimetaks, nõnda et linn mitte kotletti, vaid taimetoitu meelde tuletaks. Loomaarmastajate poolt polnudki see nali, õnneks võeti naljana seda Hamburgi linnavalitsuses. Ju teati seal täpsemalt, et vana saksikeelne sõna ham hoopis lahte tähendab ja burgmuidugi kindlust. Seega jäi linn 10 000 eurost ilma ja Hamburgi nimi endiseks.

Muidugi seondub Hamburg ka veel ahvatluste tänava Reeperbahniga. Vähemad teavad, et miljonilinn peidab endas veel üht vaat et salapärast ettevõtet, mis saksa käsitöömeistritele siiani kuulsust toob. Üsna kaugel linnasüdamest laiutab päris mitmel hektaril metalltaraga piiratud hoonestik, hoolega valvatud väraval silt: Steinway & Sons – maailmakuulsa tipptasemel klaverifirma peakorter. Tõeline klaverite kants.

Steinway on ... Steinway

Hooneesisel lehvis ka meie trikoloor, märku andmaks, kes täna klaverile kosja on tulnud. Ega kahetseda olnud küll midagi. Tänapäeva masstoodangu ja konveierliinide plastajastul pealt vaadata, kuidas 80 protsenti tootest ainult meistrite käte vahel valmib, oli päris suur vaheldus.

Muidugi on maailmas teisigi kõrgelt hinnatud klaverifirmasid – Kawai, Petrof, Yamaha, Fazioli. Meiegi “taassündinud” Estonia kohta öeldakse pilliturul üha rohkem häid sõnu, aga Steinway on viimased sadakond aastat jätnud endast siiski brändi, mille taseme üle eriti ei vaielda. See on lihtsalt Steinway.

Muuseas, pisifirma Fazioli alustavat oma meistritöö esimest etappi, puu langetamist, ka juba üsna erilisel viisil. Nimelt langeb väljavalitud tüvi maapinnale aeglaselt ja hellalt hoituna. Põhjus, kujutage ette, et äsja elav olnud puu ei saaks mürtsuga maha langedes šokki. Arvan, et sakslased on oma kirve- ja saemeestele samasuguse tingimuse seadnud. Tõsi, jälgida nad seda ise alati ei suuda, sest puud jõuavad Hamburgi üsna kaugelt ja eri paigust – Alaskast Aafrikani, aga tundus, et kuulus deutsche ordnung oli määrav ka selles pilli valmimise etapis.

Üsna ootuspärane, et esimesed laoplatsid ja töökojadki rohkem saeveskit kui tislerituba meenutavad. Ikkagi 35 virnalaotud puiduliiki hiigelhoovidel kuivamas.

Alaskast pärit puitu hinnatakse just seetõttu, et sealses külmas kliimas kasvab puu aeglasemalt. See olla ka tüve aastaringide pealt näha, ja siin on kontroll kõva. Üks põhjus, miks siin tehtud klaver nii kallis on, pidavatki olema see, et sajast kohaletoodud puust kõlbab meisterdamiseks kõigest 20, muu läheb mujale. Kuhu, ei öeldudki. Ehk teiste firmade klaverite jaoks...

Mida edasi käsitöökodasid (aga teisiti ei oska neid töötube nimetada) käidud saab, seda rohkem hakkavad puust moodustised klaverit meenutama. Tõsi, ka siin ei maksa ennatlikke järeldusi teha. Pill pannakse küll üsna ruttu kokku – karkass, malmraam, jalad ja muu, aga ainult selleks, et nad kohe jälle lahti võtta.

Vaadatakse lihtsalt, kas see puu on sõber selle rauaga või mitte. Kui jah, jäetakse kõik meelde ja asi läheb osadeks tagasi, et lõplikku lihvi andma hakata. Küsimuse peale, kui palju praegu retsepte või töövõtteid salastatud on, lohutatakse, et saladusi väga palju polegi. Kõik on kaetud ja kaitstud tänapäevaselt patentidega (neid olla kokku üle saja) ning konkurent ei tohi kord juba firma väljatöötatud ja välja mõeldud võtet naljalt kasutada.

Kuivatamise meistriklass

Jõuame tsehhi, kus sobitatakse klaverile selle kõige tähtsamat osist – kõlalauda. See omakorda käib kokku mitmest väiksemast ja pidavatki olema üks peenemaid sobitusi. Ühe laua aastaringid peavad mustriliselt sobima naaberlaua omadega, ainult nii sealt see õige kõla saavatki tulla.

Muidugi on needki kõlalauad läbi teinud pika hoovipealse ooteaja, enne kui erilisse kuivatisse jõuavad, kus omakorda nädalaid kuivas leilis ootama peavad. Saaks ju rutem ka? Muidugi, vastab kohalik teadmamees. Sama laud saaks kuivaks kolme päevaga. Miks te seda siis ei tee? Aga siis poleks see Steinway.

Nii vastati muide ka järgmistele asjatundmatutele küsimustele. Ühel hetkel tundusidki küsimused giidile liiga provokatiivsed ning ta esines sõnavõtuga: “Meil siin on tulnud aastate jooksul kuulata igasugu ebameeldivaid pärimisi. Sel puhul oleme need pärijad elimineerinud vastavasse kambrisse.” Hetke pärast leidiski üks meie delegatsioonist ennast üsna eraldatud helikindlast uberikust, mis omakorda helisid pungil täis oli. Täpsemalt – täis kõrvulukustavat kakofooniat. Just äsja valminud klaverikomplekti piinas seal lisaks karistatu kõrvadele tundetu mehaaniline robot, lüües täie jõuga iga 88 klahvi 10 000 korda, ainult robotile teada oleva meloodiaga, millele isegi Eurovisiooni laulumeistritel olnuks raske sõnu luua.

Nagu ennist öeldud sai, läheneti tsehh-tsehhilt, töökoda-töökojalt järjest lähemale lõppproduktile – klaverile endale. Vahepealsed koridoride ja trepikäikude seinad olid palistatud nii kuulsuste nägudega, kes kõik selle firma pillidel mänginud on, kui ka era- ja eritellimusel valmistatud eksemplaride piltidega, kes (nimed salastatud) siit oma kapriisidest lähtudes klaveri olid tellinud. No tule taevas appi, kui kummaline võib olla suvalise rikkuri muusika(instrumendi)maitse.

Näiteks salatroheline kontsertklaver või ülikallis instrument, millel jalgade asemel on tiibraketid, või siis barokselt ülekuhjatud ornamentidega instrument. Ja tanki moodi näiv massiiv, kõiki kokku oma sadakond. Julgen öelda, üks jubedam kui teine. Ju see näitus teistele hoiatuseks välja pandud oligi. Üht juba valminud eksemplari näidati meile ka ehedal kujul, üleni valge tiibklaver üle puistatud hiigelsuurte (võlts)pärlitega.

Arvamus paluti endale jätta, lisaks veel selle fotot enne novembrikuud mitte avaldada. Õnneks jäi see pilt tegemata. Klient on kuningas, ja kuningas võib ju ka vahest mats olla. Kui raha on, ei küsi keegi, kuhu pärlid panna… Neid loobitakse ju vanasõnas ka.

Vääramatult liikusime üha lähemale objektidele, mille nimel tuldud sai.

Enne seda veel pakuti enamikule meist väheteada fakte: Steinway koosneb 12 000 osast, malmraamile avaldatav keelte surve on 20 tonni, keelte jaoks tarviliku traadi pikkus 140 meetrit…

Ja muidugi põhitõsiasi – see klaver ei ole mingi ameeriklaste “leiutis”. Juured algasid just siit, Saksamaalt, ning rändasid hiljem üle suure vee, kuigi sealgi tehakse neid sama suure edu ja kvaliteediga. Tõsi, üks erinevus siiski vennasvabrikutel on. Mitte ainult see, et sealset toodangut turustatakse üksnes Ameerikas, vaid muu ka.

Nimelt olla Ameerika Steinwayd pisut valjemad, mõeldud suurematele saalidele. See kostvus tulevat lakist, millega immutatakse klaveri haamri vilte pisut rohkem ja teistmoodi kui Euroopa vendade omi. Kvaliteet pidi olema küll äravahetamiseni sarnane. Selle puhul saigi küsimus esitatud ühele meie kaasatulnud eksperdile, pianistile ja õppejõule Lauri Väinmaale.

Teades Saksa tipptehnoloogia taset, kas või autotööstuses, on siis näiteks Mercedese ja Steinway hindamisel erinevus? Kaks kõrvuti mersut võivad vabalt olla äravahetamiseni sarnaselt head ja ühtemoodi, kas ka kaks Steinwayd? “Ega ikka ole küll,” vastab ekspert Väinmaa, kellele sedalaadi ekskurss sugugi esimene ei ole.

“Paavsti” valimine

“Auto valitakse sõitmiseks iga tee jaoks, klaver valitakse mitte riiki, maale, linna, vaid ühe saali jaoks. Seda, mida me praegu valima läheme, ootab Tartu Elleri-nimelise muusikakooli Tubina saal. Ainult see heliruum ja ei miski muu. Selle teadmisega me siia valikut tegema tulimegi.” Ekspertide valikut oli oma valvsa pilguga jälgima tulnud ka kooli direktor Kadri Leivategija.

Ja nii nad läksidki, Lauri Väinmaa ning noorema põlvkonna pianist ja õppejõud Jaan Kapp, jättes ülejäänud kolmetunnisesse igavusse.

Vahepeal, tõsi, käidi võtmas kohvilonksu, et siis jälle suletud uste taha kaduda, kus umbes 30 valmisklaverit ootamas, millest seitsme hulgast võis välja sõeluda tulevase Tubina saali instrument.

Firma näitab ka üles üllatavat paindlikust – tahate odavamalt? Palun! Sama kvaliteet, aga ilma kõrgpolüesterpoleerita. Tuhm, aga ilus. Tõepoolest, miks ka mitte, 3% hinnast maas. Tundide möödudes tulid meie kaks eksperti, Väinmaa ja Kapp, väsinuna, kuid õnnelikuna lõpuks meie sekka, näol äraseletatud ilme, nagu oleks ühest Vatikani korstnast valget suitsu tulnud: “Paavst sai valitud.” Meenub ka Jaan Kapi ohkamine: “Oh, oleks nad sinna mõnegi kehvakese sekka pannud, oleks olnud kergem...”

Siis lasti meiesugused ka ligi, seitsmest üks sai omaks, ilusasti kõlas küll. Kes ei usu, pangu end Tartu Elleri kooli Tubina saali kuulajate järjekorda alates 8. oktoobrist, ehk kõlab ka teie jaoks sama ilusti. Klaveripoeg jõudis koju.

Huvi pärast hakkasin kodumail raamatuis tuhnima, kui palju on luuletusi spetsiaalselt klaverile kirjutatud. Ainult ühe leidsingi, see-eest Pablo Neruda oma, pealkirjaga “Ood klaverile”. Kui loete seda, sobitage taustaks mõni Debussy, Raveli või Liszti klaveriloome. Sõna ja muusika täiendavad teineteist. Suur klaver on suurt muljet väärt. Steinway eriti.

Fotod: Raivo Sersant, IS Music Trading