Loe tervikuna intervjuud Kadri Leivategijaga, mis ilmus ajakirja Muusika detsembrinumbris 02. jaan


Ajakirja Muusika kaaneloos annab intervjuu meie kooli direktor Kadri Leivategija. Ajakirja loal on meil nüüd õigus avaldada see intervjuu tervikuna ka meie kooli koduleheküljel. 

Tartu Elleri muusikakooli sisenedes tajun alati selle koha ajaloolist vaimset pagasit, samas tekib kohe elev tunne, nähes siin praegu toimuvaid protsesse, uuendusi, põnevaid algatusi, asjade paremaks muutumist. Nii kooli välise ja sisemise muutumise kui ka rohkete põnevate sündmuste – erinevatele muusikastiilidele ja maadele pühendatud pidunädalad, pidulikud kontserdid ja esinemised kooli sümfoniettorkestriga, ooperite, operettide, muusikalide lavastused (“Figaro pulm”, “Silva”, “Suur maalritöö”), eelmisel aastal toimunud sügismuusika festival “Päris” – taga on kooli direktor Kadri Leivategija. Kadril on visioone ja ideid. Need ei jää aga üksnes ideedeks, need teostuvad. Üheks suureks teostunud unistuseks on kooli juubeliaastaks valminud kaunis uus juurdeehitus koos 230-kohalise Tubina saaliga, kust avaneb maaliline vaade Toomemäe nõlvale. Vestleme Kadri Leivategijaga novembrikuus, aastale tagasi vaadates.

Alustame Elleri kooliga. See on tähtis osa sinu elust, oled selle kooli direktor. Tartu Kõrgema Muusikakooli õigusjärglasena on ta üks vanimaid ja traditsiooniderohkemaid koole. Võiks öelda, et just siin on Eesti muusikakoolide häll.
Tõepoolest, see kool on meie kultuuriruumis väga olulisel kohal. Tartu Kõrgem Muusikakool alustas tegevust 1919. aasta septembris. Samal aastal algas Tartu Ülikoolis eestikeelne õpe ja avati muusikakõrgkool ka Tallinnas.
Olen põline tartlane, siin õppinud ja ka minu elutöö on seotud selle kooliga. Olen siin ringi liikunud juba väikesest peale, kuna mu isa Ago Russak oli selle kooli pikaaegne direktor. Ma tunnen kohustust ja vajadust selle kooli väärtusi ja järjepidevust säilitada, jäädvustada ja edasi arendada.
Palju aega minu teadlikust koolis olemisest ja õppimisest on seotud vanema generatsiooni auväärsete õpetajatega nagu Aare Allikvee, Heino Kostabi, Johannes Bleive, Alma Kurtna, Roland Laasmäe, Richard Ritsing, Peeter Lokk jt. Aare Allikvee on ka meie tänaseni lauldava kooli laulu autor.
50. sünnipäevaks kingiti koolile lipp, mida tänaseni pidulikel sündmustel austusega saali toome. 1971. aastal sai kool Heino Elleri nime.
Ago Russak oli kooli direktorina väga austatud ja armastatud ning tema ootamatu lahkumine 1991. aastal mõjus kooliperele väga rusuvalt.

Sel aastal said valmis uskumatuga: ajaloolise koolimaja kõrval kõrgub nüüd kauni projektiga uus hoone. Meedias on sellest suurepärasest ehitisest juba palju räägitud, aga vaatame veelkord kõik need etapid üle. Millal tuli idee see maja ehitada ja kuidas jõudsid ideest teostuseni?
2001. aastal kui direktorina tööle asusin, vajasid kõigepealt korrastamist meie ajalooline hoone ja pillipark. Jaapani riigi toetusena saime koolile soetada 5 miljoni krooni eest korralikke Yamaha instrumente, klavereid ja tehnikat. 2007. aastal avanes Euroopa Regionaalarengu Fond kutsehariduse infrastruktuuri kaasajastamiseks, kust Elleri kool taotles toetust kahele projektile: vana maja renoveerimine ning instrumentaarium ja uus hoone. Meie kõrvalhoone ehituse tegi hästi komplitseerituks muinsuskaitseala, millel meie hooned asuvad. 14–15 sajandil oli see osa Tartus asula, kus nüüd võeti ette põhjalikud arheoloogilised kaevamised. Ja tõesti oli hea meel tõdeda, et see Toomemäe nõlv sisaldabki väga huvitavat materjali Tartu ajaloost. Meie ehitusalas oli 14. sajandi linnaruum oma hoonestusega, mis väljakaevamistel avanes. Uus hoone on täpselt nende müüride peal ja nurgakiviks on seitsmesaja aasta vanune kivi maapõue sügavustest.
Nii mahukad arheoloogilised tööd tekitasid kahjuks aga olulise finantsilise puudujäägi järgnevates ehitustöödes, sest kogu arheoloogia oli koolil endal vaja kinni maksta. Vahepeal tekkis kartus, kas me saamegi oma koolimaja täies ulatuses välja ehitada ja sisustada. Igal juhul pidime loobuma Tubina saali planeeritud korralikust kontsertklaverist, milleks raha lihtsalt enam ei jätkunud.
Uues kaasaegse disainiga õppehoones on kontserdisaali kõrval veel ka kaksteist õppeklassi ning liikumisstuudio ja helisalvestusstuudio. Õppehoone läks maksma 2,5 miljonit eurot.

Majal on ka põnev ja kunstiliselt kaunis projekt.
Me arutasime väga detailselt läbi kogu lähteülesande, mis pidi rahuldama rütmimuusika ning puhk- ja löökpilliosakonna õppetöö vajadusi. Saali, mis kannab nüüd Tubina nime, soovisime kindlasti Toomemäe poolsesse vaiksesse tsooni. Meile sobivad ruumilahendused olid sama tähtsad kui ilus ja efektne arhitektuur. Ma usun, et sellise väärika, tagasihoidliku ja Toomemäe nõlvaga sobituva koolimaja me saimegi.
Omaette vaatamist vääriv on Tubina saal oma kauni suure aknaga, mis avaneb Toomemäe pargi atmosfääri kõikidest aastaaegadest tulenevates värvingutes. Meie jaoks on siin olulisim väga hea akustika. Nüüd on Tubina saal muusika ja muusikute teenistuses. Ja soovijaid on tõesti palju.

Sel aastal valiti sind Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimeheks. Milline tähtsus on sellel organisatsioonil?
Liit, mis hõlmab 85 Eesti muusikakooli on meie muusika alushariduses kahtlemata üks kõige olulisemaid institutsioone. Koolid ju oma pedagoogidega üldse loovadki võimaluse, et meil muusikahariduse järjepidevus kestaks.
Enamik muusikakoole kuulub omavalitsuste alla. Nad peavad oma olemasolu eest seisma, sest omavalitsused on erinevate rahaliste võimaluste ja hoiakutega, kus tuleb kogu aeg tõestada, et ollakse vajalik ja väärtuslik. Muusikakoolide Liit saab muusikakoolide sõnumit omavalitsustesse edasi anda, samuti aidata koolidel taset hoida, pakkuda koolitusi ja uusi õppematerjale. Meie korraldada on ka erialakonkursid kõigile akadeemilistele pillidele, mida muusikakoolides õpetatakse.

Selle konkursi reglemendiga on proovitud nii ja naa, küsimusi on tekitanud lindivoor ja see, et osalejad väikestest muusikakoolidest ei suuda suurtega võistelda ja sageli ei saa lõppvooru. Sellega jäävad nad aga ilma olulisest kogemusest ja arenguvõimalusest. Kuidas te nendes küsimustes olete uue juhatusega lahendusi otsinud ja leidnud?
Selliste mastaapsete konkursside korraldamine ongi väga keeruline. Näiteks puhkpilli erialal on väga palju erinevaid instrumente, nende õppeaeg ja ka õppimise algusaeg on sageli väga erinev. Neid kõiki vanuseastmeti mõõta on samuti probleemne. Keelpillimängijad ja pianistid alustavad pilliõpet väga vara, mistõttu on võimalik ka suhteliselt nõudliku repertuaari omandamine konkursiks. Samas oboe- ja fagotimängijad ning mõned teisedki puhkpillid ei alusta üldjuhul õpinguid nii noorelt. Oleme sellel aastal pöördunud otseselt erialaliitude poole, et nad aitaksid konkursside kavad sellistena kokku panna, et need rahuldaksid vastava pillirühma taseme ootusi. Seetõttu tulevad selle aasta konkursid puhkpillimängijatele ja pianistidele suhteliselt erinevad. Kui pianistid saavad juba päris noorelt edukalt hakkama mahuka ja ajaliselt pikema repertuaariga, siis selliseid nõudmisi ei saa ju panna puhkpillimängijatele. Ja metsasarvemängijad on otsustanud nii kokku tulla, et kõik pedagoogid hindavad kõiki ja toimub ühine metoodiline konkurssfestival.
Klaveri, flöödi ja plokkflöödi puhul on töötatud välja nõuded põhi- ja vabakategoorias. Tartusse lõppvooru tulevad põhikategoorias regioonidest välja valitud õpilased. Vabakategooria annab aga paljudele noortele esinemisvõimaluse, kes vabariiklikuks konkursiks veel valmis pole. Esmakordselt toimub ka klavessiinikonkurss.
Kuna sellel aastal korraldame konkursse pisut erinevalt võrreldes eelmiste aastatega, siis ei saa ka praegu kindlalt väita, et see on paremini toimiv valik, kui traditsiooniline lindivooruga konkurss. Igal juhul on oluliselt rohkem kaasatud erialaliidud ja on antud võimalus oma eriala arengu eest rohkem sõna sekka öelda. Kuna lindivooru ei toimu, siis võime loota, et igast regioonist osutuvad edukamad muusikud väljavalituks vabariiklikule konkursile, kuhu üldse võiks jõuda palju rohkem noori õppureid erinevatest Eestimaa muusikakoolidest.

Mis teil liidu juhatusega veel kavas on?
Praegu kaardistame erinevate koolituste vajadusi. Oluline on, et inimesed saaksid oma kodukoolist välja tulla, avarama pilguga ringi vaadata ja kolleegidega arutada. Kindlasti tahame hakata tegema koostööd Interpreetide Liiduga. Meil on palju suurepäraseid interpreete ja 85 muusikakooli üle Eesti, kes on ju tänuväärne publik!
Eesti Muusikakoolide Liit on läbi aegade olnud ühte hoidev ja tugev katusorganisatsioon, kelle üheks kohustuseks on olnud läbirääkimised Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumiga. Igal juhul peaks muusikaharidus kuuluma mõlema ministeeriumi huviorbiiti. Erinevad juhatused on muusika alushariduse teemadega kogu aeg tegelenud; kuivõrd meid üldse kuulda võetakse või tahetakse võtta, see on hoopis teine küsimus! Igal juhul tuleb seda tööd jätkuvalt teha. Praegu käib Haridus- ja Teadusministeeriumis koos päris suur töögrupp, kus kaardistatakse huvitegevuse, huvihariduse ja noorsootöö vajadusi. Oleme EMLi poolt sellele ümarlauale ka palju ettepanekuid teinud, mis väärtustaks rohkem muusikalist alusharidust. Kindlasti on kõigi ümarlauast osavõtjate otsene huvi leida võimalused riiklikuks baasfinantseerimiseks. Ka Kultuuriministeeriumi arengukavas aastaks 2020 on sees muusikahariduse arengu teema.
Meil on ka päris hea ja aktuaalsete teemadega sisustatud kodulehekülg, mis Mirje Mändla valvsa pilgu all kogu aeg uueneb vastavalt liikmete ootustele ja tähelepanekutele.

Kuidas hindad täna meie muusikakoolides antavat haridust? On see piisav, et jätkata muusikaõpinguid järgmistes astmetes?
Eesti muusikakoolides õpib kokku üle kümne tuhande õpilase. Neist pisut üle viiesaja rütmi- ja pärimusmuusika erialadel. Minu arvates on muusikakoolide võrgustik piisav, et anda kõigile noortele võimalus muusikaga tegeleda. Igal juhul on garanteeritud korralik alusharidus, sest kõik koolid töötavad kinnitatud õppekavade alusel. Samas, kõik noored ei soovigi õppekavajärgset haridust omandada, vaid muusikat ja pillimängu oma hobiks õppida. Nii ongi tänapäeva muusikakoolid väga paindlikud, et vastavalt noore vajadusele ja ootusele muusikaharidust ja oskust anda.
Tugevalt on juurdunud hoiak, et korraliku muusikahariduse saab vaid Tallinna muusikakeskkoolist. Igal juhul on Tallinna muusikakeskkool meie andekate noorte muusikute kasvulava. Samas pole eriti tahetud süveneda sellesse, kui paljud noored muusikud asuvad sinna õppima pärast erinevates Eesti muusikakoolides omandatud väga korralikku alusharidust. Toon näiteks mõni nädal tagasi lõppenud Eesti noorte keelpillimängijate konkursi, kus osales kokku 63 õpilast alates VII klassist kuni gümnaasiumi või Elleri ja Otsa kooli lõpuni. Tunnustamiseni jõudis neist 18 noort keelpillimängijat, kellest 12 õpib praegu Tallinna muusikakeskkoolis. Samas oli nendest vaid kolm õppinud seal alates I klassist.
Meil tuleb endale tunnistada, et jätkusuutliku muusikahariduse alus on muusikakoolide võrgustiku hea toimimine ja hakkamasaamine, sest seal saab tänapäeva noor külge muusikavaimustuse ja pillimängu oskuse.

Aga millised raskused koolidel on?
Eelkõige finantsprobleemid. Omavalitsused on ju väga erinevate võimalustega, sellest lähtuvalt on palgavahed suured. Vahel tundub, et õpetajad teevad tööd praktiliselt missioonitundest. Väga tõsine teema on õpetajate vähesus, uue põlvkonna õpetajate puudus väiksemates kohtades.
Ma ei taju meie riigis siiski piisavalt õpetajatöö väärtustamist. Võiksime sellest oma valdkonnas rohkem rääkida. Väga paljudest muusikakõrgkooli lõpetanud noortest saavad ju eelkõige pedagoogid-orkestrandid. Interpreedi elukutsest üksi ei piisa igapäevaeluga toime tulemiseks. Ma leian, et kõik, kes EMTAs instrumendi erialal lõpetavad, peaksid saama ka korraliku ettevalmistuse pedagoogitööks. Aluspedagoogika on väga keeruline eriala. Võib ju tunduda, et mis see väike laps siis õpetada on, aga ilma korraliku teadmiste pagasita ei saa seda hästi teha.

Reformid seisavad ees ka meie keskastme muusikaõppel, eelkõige Elleri ja Otsa koolil. Endise nelja-aastase õppe vahetab välja kolmeaastane õpe pluss üks jätkuaasta. Mida see sinu hinnangul kaasa toob?
Muutused õppekavades peavad olema väga põhjendatud. Meid kistakse kaasa igasuguste uute reformidega ning nõutakse aina muutmist ja muutumist: paradigma muutus, fookuse muutus, mõõdikud ees ja taga. Õppekava tuleks sõna otseses mõttes pahupidi pöörata, et rahuldada reformijate ootusi. Samas ei too see meie valdkonnas kaasa mingit uut kvaliteeti ega arenguhüpet, vaid röövib arutult palju energiat ja aega.
Pilliõpe on väga pikk, keeruline ja aeganõudev protsess. Siin saab tulemusi mõõta alles pärast 10–15 aastast tööd. Muusika on interpretatsioonikunst, mis vajab väga teadlikku õpet ja arendamist. Seda ei saa panna kokku tavalise kutseõppega, kus suhteliselt lühikese ajaga omandatakse teatud oskused, mida järgnevate osaoskustega täiendatakse. Väga vähe leidub haridusametnike hulgas inimesi, kellega meie valdkonna arengu teemadel konstruktiivselt arutleda. Eks me ju parajad “friigid” olemegi, kellel on oma nõudmised ja vajadus, et nendega arvestatakse.
Pilliõpe on individuaalõpe, kus kõige määravam roll on õpetajal. Erudeeritud ja andekas õpetaja ongi kogu õppeprotsessi alustala. Kõik muu võib olla või tulla pisut hiljem. Erialaõpetajast algab kõik või ka lõpeb igasugune huvi pillimängu õppida. Muusika ei ole lihtsalt üks käsitööoskus, muusika on teadus. Iga aine õppekavas on põhjendatud. Ja kui on vaja uuendatud oskusi, siis vaatame õppekavad lähtuvalt sellest vajadusest ümber.

Õppekava vähenemine toob ju kaasa ka üldainete vähendamise! Missugust mõju võib see muusikat õppivatele noortele avaldada elukutse valikul?
Meie kooli astuvad sisse väga kõrge õppeedukusega noored, kelle keskmine hinne eelneva haridusastme lõpetamisel on 4,5 – 4,8. Nende ootused heale ja valikuid võimaldavale haridusele on kõrged. Nad soovivad muusikaõppe kõrvale ka korralikku üldharidust, ilma milleta on teiste valikute tegemine mõeldamatu. Kui gümnaasiumides on kohustuslik õppekava minimaalselt 63 õppenädalat ning igasugused lõimitud ja valikained peale selle, siis kutsehariduses on uutes, 2015. aastal avatavates õppekavades see vaid 20 õppenädalat. Loomulikult on siin väga mahukas erialavaldkonna õppekava, aga nii napp gümnaasiumiharidus ei vasta igal juhul tänapäeva noore vajadustele. Siit ka meie suurema osa õpilaste valik õppida kahes koolis korraga, kasvõi oma tervist ohtu seades.
Olen tõesti püüdnud palju kaitsta jätkuvalt neljaaastast õppekava, kus saaks hoida ka gümnaasiumiainete mahtu ja oleks korralikult aega harjutamiseks, aga see võitlus on olnud täiesti tulutu – olgu olla ja kõik!

Kui kerge või raske on tänapäeva noorel töö- ja muusikuellu sulanduda?
Meie õppija näeb muidugi pärast keskastet selgesti, et tema haridustee peab jätkuma kõrgastmes. Üle 80 protsendi lõpetanutest õpib edasi erinevates kõrgkoolides. Juba praegusel ajal on näha, et meil hakkab kujunema tööpuuduse asemel tööjõupuudus. Palju noori andekaid muusikuid on praegu Eestist ära ja see tendents ei hakka ilmselt niipea vaibuma. Noored on oma valikutes teadlikud ja sihikindlad. Odavaks tööjõuks ei soovi nad kindlasti hakata. Omandatud oskuste ja teadmistega on nad konkurentsivõimelised kõikjal Euroopas.
Muusika õppimine teeb inimese intelligentseks ja harituks igas valdkonnas, milles ta lõpuks endale elukutseks valib. Ja meie asi on neid noori andekaid inimesi väärikalt kohelda, et nad pärast hariduse omandamist valiksid oma töö- ja elukohaks Eesti.

  • 1968-1975 õpingud Tartu lastemuusikakoolis Aleksandra Semm-Sarve klaveriklassis

  • 1976-1980 õpingud Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis Ago Russaku klaveriklassis

  • 1980–1985 õpingud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegune EMTA) professor Bruno Luki klaveriklassis

  • 1993-1997 EMTA magistratuur kammeransambli erialal

  • 1985. aastast Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakoolis klaveri- ja kammeransambli õppejõud.

  • 1998. aastast EMTA Tartu filiaali juhataja ja õppejõud

  • 2001. aastast Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli direktor

  • 2010 Ettevõtlike Daamide Assotsiatsiooni tunnustus “Tartu Edukas Daam”

  • 2014. aastast Eesti Muusikakoolide Liidu esimees

  • 2014 Tartu aasta õpetaja

  • Korraldanud produtsendina kontserte ja festivale

  • Asutanud Ago Russaku sihtkapitali stipendiumi noortele pianistidele

Küsinud Ia Remmel