Minu vahetussemester Heidelbergis 28. märts

KOOLIELU

Meie kooridirigeerimise õpilane Helen Allikvee jagab oma muljeid vahetussemestrist Saksamaal, Heidelbergis. Pildiallkirju näed klikates pildile. Mõnusat lugemist!

Mõte Elleri õpingute ajal välismaale vahetusõpilaseks või praktikale minna tekkis mul juba esimesel aastal. Mõeldud-tehtud ning neljandal semestril peale Scheersbergi muusikanädalat jäin pooleks aastaks Saksamaale, Heidelbergi Kirikumuusika Kõrgkooli (http://www.hfk-heidelberg.de/Hochschule/HFK/index.php?id=7).

Olin soovinud leida huvitava muusikakooli Lõuna-Saksamaal ning kool Heidelbergis tundus ideaalse variandina. Ometi, selle kõige korraldamine nii lihtne ei olnud ning mitmelgi korral olin juba lootust kaotamas. Esimese asjana oli vaja leida kool, kuhu õppima minna. See oli ülesannetest ehk kõige keerulisem, kuna Elleri-sarnaseid koole on Saksamaal vähe. Kui (kõrg)kool leitud, hakkasin otsima rahastust ning elukohta. Kuna ma ei läinud vahetusõpilaseks mõne programmiga, oli vaja kõik ise organiseerida. Suureks abiks olid meie kooli arendus- ja projektijuhid Maiken Kull ja Karin-Liis Haljaste, kes aitasid rahastuse leidmisel. Õppetööga seonduvates küsimustes abistas mind palju meie õppekorralduse spetsialist Piret Hendrikson. Kooli juhtkond ja õpetajad olid väga vastutulelikud – kõik vajalikud ained sain ma läbitud ja semestrit kordama jääma ei pidanud. Samuti sain koolilt stipendiumi.


Esimene päev Heidelbergis oli põnev ja ootusärevus suur. Olin leidnud endale vahva tudengikorteri, kus peale minu elasid veel kolm saksa üliõpilast. Üks neist, kelle tuppa elama asusin, lahkus paari nädala pärast pooleks aastaks palverännakule. Korter oli avar, pisut eemal linnast ja vaatega Heidelbergi mägedele, mida kohalikud küll pigem küngasteks kutsuvad. Heidelberg on ümbritsetud kolmest mäest ja asub Neckari jõe orus. Kõrgeim mägi on 568 meetrit (võrdluseks Eesti kõrgeim mägi on 318 meetrit), kuid linn on üldjuhul tasane ja jalgrattasõbralik. Põhiline liiklusvahend on iga ilmaga jalgratas.


Sakslased peavad Heidelbergi üheks muinasjutulisemaks ja parima ilmaga paigaks Saksamaal. Sooja, kuid küllaltki sademeterohke kliima tõttu võis aedades kohata troopilisi banaani- ja viigimarjapuid ning lähedalasuvate mägede nõlvadel laiusid viinamarjaistandused. Heidelberg, nagu Tartugi, on vana ülikoolilinn. Aastal 1386 asutatud ülikool on tuntud väga heal tasemel reaal- ja meditsiinialase hariduse poolest. Linn pole Teises maailmasõjas kahjustada saanud ning on oma barokk-stiilis vanalinna ning mäenõlval asuva pooleldi varemetes lossiga tõeline turismimagnet. Avastamist ja matkamist oli esimestel päevadel palju, kuna kooli alguseni saabudes oli nädal.


Aprilli alguses algaski kool. Koolimaja asus imearmsas linnajaos, mis oli 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel vanalinnast. Maja oli umbes sama suur kui Elleri kooli vana osa, õpilasi oli seal umbes 50. Kõikidel õpilastel oli oma võti, millega võis koolimajja igal ajal siseneda. Koolil oli ka oma aed ja grillimisala ning aias veel üks väiksem majake, kus elas kooli majahoidja, kes õppis samuti meiega koos. 

Tihti toimusid koolimajas või –aias ühised olemised, mis teinekord võisid kesta hiliste öötundideni ning kus suures peomeeleolus lauldi õhtu lõpetuseks sageli Bachi või Schützi motette. Laulsime lehest ning tihti 8-häälseid teoseid, kuid lehest lugemisega saadi seal väga hästi hakkama - seda nii laulus kui ka klaveri- ja orelimängus. Oreleid leidus koolis pooltes klassides ja kokku võis koolimaja peal neid olla üle kümne (spetsialiseeruti ikkagi kirikumuusikale). Klaverite seisukord oli võrreldes Elleri kooliga halvem ja noodikogugi oli valiku poolest üsna ühekülgne. Samas, kuna Heidelbergi ülikoolis õpetatakse muusikateadust võis ülikooli raamatukogust leida vajadusel laias valikus noote ja muusikaalast kirjandust.

Kooli muutsid minu jaoks sümpaatseks lisaks mõnusale õhkkonnale ja toredatele kaasõpilastele ka meie õppejõud. Vähe oli tunda õpilase-õpetaja suhet, pigem suhtuti meisse kui võrdsetesse, kellega ühistel koosviibimistel ka inimlikel teemadel arutada sai.

Kooli õpilased korraldasid tihti ühiseid olemisi, matke, rattaretki, kuhu oli oodatud kogu koolipere ning õpetajadki võtsid meelsasti nendest üritustest osa. See tekitas mõnusa koolipere tunde. Meie kool ei olnud ka väga suur, seega tundsid kõik kõiki. Kord nädalas oli kooriproov. Kooris laulsid kõik kooli õpilased. Ühiselt andsime semestri jooksul kokku neli kontserti – kolmel nendest dirigeerisid lõpetajad ning ühe gospelkontserdi tarvis harjutasime intensiivselt nädala tunnustatud külalisdirigendi Christoph Schönherri käe all.

Tutvustasin koorile omalt poolt eesti koorimuusikat ning ühel kontserdil esitasime Pärt Uusbergi „Õhtul“. Nii esitajad kui kuulajad olid laulust väga vaimustusest, seda enam, et lugu paistis teiste polüfooniliste kiriklike laulude kõrval silma oma maheda tooni ja kauni harmooniaga.

Koolitunnid sarnanesid üldiselt Elleri omadega, üksnes dirigeerimistund oli teisiti üles ehitatud. Kui Elleri koolis on dirigeerimine individuaaltund õpetaja ja kontsertmeistriga, siis Heidelbergis oli tunnis neli õpilast ja õpetaja ning kontsertmeistri rolli täitsid õpilased ise. Üks õpilane dirigeeris ning teised mängisid või laulsid ja õpetaja juhendas. Seesugune õpetamise vorm mulle meeldis, kuna sundis rohkem pingutama (õpilased seal koolis olid väga usinad). Kord kuus toimusid koolikontserdid, kuhu esinema olid oodatud kõik õpilased. Kontsert andis meile hea võimaluse esineda laulude või paladega, mida parasjagu tunnis harjutatud.

Otsustasin minna laulma koori ning olles paari koori proovides käinud, valisin Heidelbergi Üliõpilaskoori. Viimasega andsime kontserte nii Heidelbergis, Stuttgartis kui Mannheimis, lisaks toimusid vahvad koorilaagrid ja ühised olemised, nt jalgpalli vaatamised. Kusjuures jalgpall on Saksamaal ülipopulaarne. Kui otsustasin minna avalikule Eurovisiooni vaatamisele ühes tudengikohvikus, siis lisaks minule oli seal veel paar einestajat, kes varsti lahkusid, ja üks kamp fanaatikuid (ilmselt mitte sakslased). Kui käimas oli aga jalgpalli EM, oli linn rahvast täis ja kõikidesse kohvikutesse olid nii sisse kui välja seatud suured ekraanid.

Linnas oli alati palju rahvast. Pargid olid ilusama ilmaga inimestest tulvil, keskpäevast õhtuni olid linnatänavad täis ostlejaid ning kui poed kella seitsme paiku suleti, kolis rahvas kohvikutesse, restoranidesse ja baaridesse. Tänavapildis oli näha väga palju erinevatest rahvustest inimesi, suuremate gruppidena sakslaste kõrval jäid silma mustanahalised ja moslemid. Isiklike kogemuste põhjal võin öelda, et kui välja jätta kultuurilised erinevused, siis ebameeldivusi mul pagulastega seoses ette ei tulnud, kuigi üksi pargis istudes ja päikest võttes ootamatutest seltsilistest puudust ei olnud. Sakslased (vähemalt need, kellega mina kokku puutusin) suhtuvad sisserännanutesse üldjuhul hästi ning üritavad neid võimalikult palju integreerida. Mõlemad minu korterikaaslased olid seotud pagulasi abistavate projektidega - üks teatrit tehes, teine noortekeskuses abistades, ning ka Üliõpilaskooriga osalesime pagulaskoori projektis, mille kaudu mitmed pagulased Süüriast meiega esinesid ning koori repertuaaris oli erinevate kultuuride muusikat.

Augusti alguseks olime kooriga andnud viimased kontserdid ja semester oligi läbi. Viimasel päeval enne vaheaega käisime kooliga ekskursioonil. Sõitsime raudteel ratasvagunitega mägede ja erinevate muinasjutuliste külakeste vahel.


Kui semester oli läbi ja viimased kontserdid antud, otsustasin veidi ringi rännata Lõuna-Saksamaal. Olukord Euroopas oli ärev ja Lõuna-Saksamaal toimusid mitmed rünnakud, seega otsustasime mu saksa sõbraga, et kuigi reisi me ära ei jäta, väldime suuremaid linnu. Seljakotid selga, magamiskott kaenlasse ja häälega teel me olimegi. Külastasime väga palju uskumatult ilusaid paiku, nt Neuschwansteini loss Saksamaal ja Interlaken Šveitsis.


Augusti lõpul algas uus semester Elleris. Vahetussemestri jooksul külastasin Heidelbergi Waldorfkooli (http://www.waldorf-hd.de/) ning novembrikuus tekkis mul seal ka võimalus praktikat teha. Praktika kestis kaks nädalat ja nägi ette muusikatundide külastamist ja mitmete tundide osalist või täielikku läbiviimist. Samuti sain külastada muid tunde, nt Waldorfkoolile omane eurütmia, nooremate klasside tunnid jm.

Kool asus linnast pisut eemal põldude vahel, oli Waldorfkoolidele omase arhitektuuriga ning lisaks erinevatele hoonetele (peahoone, söökla, spordihoone, lasteaed, õppehooned) oli koolil ka oma aed, kus lapsed kasvatasid köögivilju, ja loomad, kelle eest lisaks spetsiaalsetele õpetajatele kandsid hoolt ka õpilased.


Mobiiltelefonid olid kooli alal keelatud ning palju oli näha lapsi ja noori õues mängimas. Väiksemate klasside tundides lauldi palju ning ülesandeid lahendati mänguliselt. Muusikatundides samuti lauldi, analüüsiti erinevaid teoseid ning õpiti lihtsamat solfedžot, jõulude ajal kandis 11. klass ette jõulunäidendi. Olin sattunud heal ajal, sest sain osa kooli tähtsaimast sündmusest, Basarist. Waldorfkoolidele omane Basar on üritus, kus õpilased, lapsevanemad ja õpetajad valmistavad ette kooli alal erinevaid etteasteid, seatakse üles kohvikuid, müügipunkte ning kaup on üldjuhul isetehtud või mõne lapsevanema firmast. Üritus oli väga populaarne ning kooliala oli hommikust õhtuni rahvast täis. Waldorfkoolis oli sõbralik õhkkond, kõik õpetajad olid vastutulelikud ja õpilased toredad. Vanematele klassidele sain tutvustada ka eesti koorimuusikat. Uusbergi „Muusikast“, mida viimase klassiga laulsime, oldi taaskord suures vaimustuses. Jõulude-eelne Heidelberg oli nagu muinasjutumaa. Vanalinnas oli iga platsikese peal üles seatud jõuluturg.


Need kaks õppekäiku Saksamaale on olnud väga õpetlikud ning oluliseks osaks minu arenguteel – tänan kõiki kes mulle seda on võimaldanud!

Helen Allikvee