Näitus ungari heliloojast Zoltán Kodály'st 15. jaan

NÄITUS
Meie kooli 2. korruse galeriis on 15. - 24. jaanuaril võimalik vaadata Zoltán Kodály elu ja loomingut tutvustavat näitust „Maailm rõkaku rõõmust“ / „Let the Whole World Rejoice“, mis valmis koostöös Ungari Instituudiga.

Zoltán Kodály on Ungari üks olulisemaid 20. sajandi heliloojaid. Kodály oli üks
esimesi äratuntavalt rahvusliku helikeelega komponiste Ungaris, kes lõi eeskätt palju
koori- ja vokaalmuusikat. Ometi oli ta ka pedagoog, kes tugines ungari folkloori
traditsioonidele, andis sellele uue hingamise ja tõi selle Euroopa standarditele
lähemale. Lisaks arendas ta muusikaõpetamise metoodikat ja kooriliikumist. Kodály
on väga tugevalt mõjutanud kogu maailma muusikaharidust, pannes aluse Kodály
meetodile, mis on laialdaselt kasutusel ka Eesti muusikaõpetuse algastmes.

Lühike ülevaade elust ja loomingust

Zoltán Kodály sündis 1882. aastal Kecskemétis. Tema isa oli raudteeametnik, kuid
perekond oli väga muusikalembeline, mistõttu otsustas noor Kodály lisaks Budapesti
Ülikooli keelteõpingutele harida end ka Ungari Muusikaakadeemias.

„Mu kõige esimene mälestus muusikast on mu isast ja emast mängimas Mozarti
viiulisonaate, kui ma olin kuskil 4- või 5-aastane. Kuid samal ajal kuulsin ma ka
mustlasi ja teenijaid köögis laulmas. Klassikaline muusika, ungari rahvamuusika ja
folkloorivõtmes loodud muusika - kõik hakkas minus kogunema ja võimust võtma
ühel ja samal ajal.“

1905. aastal hakkas Kodály rahvamuusikat koguma ja ühes Béla Bártokiga pandi
alus Modernse Ungari Etnomusikoloogia Ühingule. Kogudes rahvamuusikat ja
töötades selle kallal, oli Kodály kõrgeimaks eesmärgiks ühendada ungari
pärimusmuusika lääne kultuuriga.

Lisaks rahvamuusikale oli üheks Kodály suurimaks mõjutajaks heliteoste loomisel
prantsuse helilooja Claude Debussy. Viimase kahe sümbioosist sündiski Kodály’le
omane stiil, millega ta kogus tuntust üle kogu maailma.

Kodály on öelnud, et pärimusmuusika on rahvuse emakeel.

„Kes on meie muusika klassikud?“...

Ungari rahvamuusika ja ungari klassikaline muusika on par excellence. Ungari
rahvalaul ja Beethoveni heliteos on võrdsed vennad. Ungari rahvamuusika paljastab
ungari hinge. Tuleb aru saada, et ungari rahvamuusika ja ungari keel on sama
vanad.“

Alates 1907. aastast õpetas Kodály Muusikakadeemias, esmalt teooriat ja seejärel
kompositsiooni. Lisaks tööle Muusikaakadeemias tegeles Kodály väga palju ka uue
muusikaõpetuse metoodika väljatöötamisega. Ka muusikaõppe puhul leidis ta, et
kõige alus on pärimusmuusika ning rõhutas muusikaõppe olulisust ja vajalikkust
üldhariduse juures. Ta pühendas palju aega oma revolutsiooniliste ideede
väljatöötamisele, laste ja õpetajate koolitamisele.

„Ma ei kahetse kunagi aega, mida kulutasin lauluharjutuste kirjutamisele ja
kooliõpikute koostamisele, selle asemel, et luua suuri heliteoseid.“

Kuni 1920. aastani koosnes Kodály looming heliloojana üksnes kammerteostest,
mõned neist jõudsid isegi Pariisi ja Šveitsi, kuid I maailmasõja puhkemise tõttu
polnud laiem tuntus esialgu võimalik. Esimene teos, mis sai rahvusvahelise

tunnustuse osaliseks, kandis nime „Psalmus Hungaricus”, mis nägi ilmavalgust 1923.
aastal ja mille tekst pärineb 16. sajandi ungari kirjandusest.

Järgnevatel aastatel pühendas Kodály end peamiselt laste koorimuusikale, tuginedes
peamiselt rahvamuusikale ja -lüürikale. Viimane pani aluse Laulva Nooruse (Éneklő
Ifjúság) liikumisele, mis sai alguse 1930. aastal ja mis sai võimalikuks tänu tema
õpilastele.

Rahvamuusikale tegi Kodály suure kummarduse 1926. aastal, viies lavalaudadele
ungari folkloori uues modernses kuues laulumänguna „János Háry”. Teosest sai
hiljem Kodály loomingust enim esitatud orkestriteos. Sarnase populaarsuse osaks sai
ka 1933. aastal kirjutatud „Galanta tantsud”. Kodály loomingus on hulganisti
missasid. Nii mõnestki tema teosest käivad läbi ungari vabadusvõitluse teemad, mis
aga ühtlasi kannavad universaalseid tähendusi ja annavad sõja ajal lohutust. Alates
1927. aastast dirigeeris ta sageli ise oma teoseid.

Kodály pälvis oma elu jooksul hulganisti autasusid, olles näiteks üks esimestest, kes
sai Ungari kõrgeima võimaliku autasu kunstis, Kossuthi preemia. Palju on
tunnustatud teda ka uue tõhusa muusikaõpetuse metoodika välja töötamise eest, mis
tugineb mitte absoluutsel, vaid suhtelisel helikõrgusele. Eestis sai see tuntuks jo-le-
mi metoodikana. 2016. aastal kanti see UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

80-aastasena vaatas Kodály tagasi ja ütles oma elutöö kohta järgmist:

„Nüüd, kui mu nobedad näpud on kokku kogunud kõik oad, mis oma elu jooksul olen
laiali puisanud, võib tagasi vaadata ja selgelt näha, kust see kõik alguse sai. Mis oli
liikumapanevaks jõuks minu eluvankrile, pannes selle kord võidu jooksma, kord
venima mööda pikka sirget teed, hoolimata kõigist takistustest? See oli too lootusetu
ja vastuseta jäänud armastus, millele olekski olnud võimatu vastata. Armastus
inimeste vastu, kelle tuhandeaastane nähtav ajalugu ja ehk veel pikemgi, tuhandete
ja tuhandete aastate pikkune nähtamatu ajalugu, elab nende keeles ja lauludes.
Sellel oli minu jaoks vastupandmatu võlujõud, isegi ilma veresidemeta.”