Tartu noored, kes lähevad otse «Eesti laulu» lavale 01. märts

Ross Linnamägi (20) ja ja Hele-Mai Mängel (18) ehk duo Charlie võitis «Elu võimaluse» konkursi oma debüütlooga, mille žanrigi on keeruline täpselt määratleda. Kogu Eesti näeb ja kuuleb neid teleekraanil laupäeval, 4. märtsil. | FOTO: Eero Vabamägi
  •  Üks armastas elektroonilist, teine naturaalset muusikat. Lepitamatu vastuolu?
  • Kuidas juhuslik kohtumine Stig Rästaga võib elu muuta?
  • Kes küll soojendaks Kaire Vilgatsit ja Rolf Roosalu?
  • Kas kahe noore debüütlool võib olla suurel laval edulootust? 

Stig Rästale, Eesti tunamulluse euroloo «Goodbye to Yesterday» autorile, jäi haruldase eesnimega Ross Linnamägi silma möödunud kevadel Võrumaal Kobelas Linda rahvamajas, kus ta esines ansambli Traffic kontserdi vaheaegadel DJ-settidega. Ent Linnamägi pole mingi tavaline DJ.

See, mis laululooja ja kitarristina tuntud Rästa huvi paelus, olid tollal kõigest 19-aastase noormehe iseomandatud oskused launchpad’i, MIDI-kontrolleriga. Asi on pealtnäha lihtsam, kui keerulised nimetused vihjavad: tegu on väikse nelinurkse klahvidega seadmega, mis võimaldab kasutada erinevaid muusikainstrumente digitaalselt ilma vastavaid pille tegelikult mängimata. Mis tähendab, et Linnamägi on sisuliselt multiinstrumentalist. Ja mitte ainult: ta on Eestis üks väheseid, kui mitte ainus, kes suudab ka live’is esitada seda, mida on stuudios pikkade keeruliste katsetuste käigus loonud.

Niisiis pole ime, et Trafficu liige Rästa ülejärgmisel päeval Linnamäele sõnumi saatis ja uuris, millega talle seni täiesti tundmatu noormees tegeleb. See polnud pelgalt uudishimu. Rästal olid ka oma huvid mängus. Ta oli hiljuti loonud poistebändi Beyond Beyond, kuhu oli vaja taustale trummarit (või kui väga täpselt öelda, siis kontrolleristi ehk elektroonilist perkussionisti). Linnamägi vastas, et on lõpetamas Elleri muusikakoolis löökpillide eriala ning on õppinud interneti vahendusel omal käel produtseerimist. Aga Rästa... vaikis. Alles poolteist kuud hiljem võttis uuesti ühendust – et kutsuda Linnamägi Beyond Beyondi trummariks.

Lühidalt: tegemist oli juhusega, et seni valdavalt Tartus tegutsenud Linnamägi pääses Eesti suure muusika lävepakule. Veelgi suurema läbimurdeni jäi vähem kui aasta. Selle sooritamiseks, nagu välja tuli, kulus ära üks teine hiljutine juhus.

Staarid vajavad soojendamist

Kaks ja pool aasta tagasi seisis Tartu Poska gümnaasiumi vastne kümnendik, õpilasesinduse liige Hele-Mai Mängel silmitsi küsimusega, kust leida soojendusbänd kooli balli peaesinejaile, korduvalt Eurovisioonil taustalauljana üles astunud Kaire Vilgatsile ning «Eesti laulu» konkursil Eurovisioonile pürginud Rolf Roosalule. Mis oleks, kui looks seks puhuks oma bändi, arutas Mängel kahe koolivennast kitarristiga. Vaja oli leida vaid bassimees ja trummar. Mängel oli valmis hakkama solistiks. Ta oli õppinud kaheksa aastat klaverit, lisaks neli aastat iseseisvalt kitarri ja aasta jagu isegi trumme. Aga enim sobis ikkagi laulmine, mida ta lihvis aastaid Fa-Dieesi stuudios: 2013. aastal võitis ta «Tähtede laulu» konkursil koguni esikoha.

Trummariotsingud viisid Mängeli viimaks kokku Linnamäega.

Esinemine ballil läks sedavõrd hästi, et bänd – kuigi mõned liikmed vahetusid – otsustas soojendusartisti rolli endale võtta ka järgmisel kooliballil. Tookord, tänasest veidi rohkem kui aasta tagasi, juhatasid nad sisse Trafficu.

Aga siis, nagu loominguliste kollektiividega ikka juhtub, tekkisid pinged («Ei midagi hullu,» lisab Mängel) ning bänd Sin Cire võttis aja maha. Kuid kaks selle liiget, Linnamägi ja Mängel, tõdesid, et on muusikuina leidnud ühise keele. Mis oli üllatav.

Üllatav seepärast, et Linnamägi tegutses elektroonilise muusika lainel, aga temast kaks aastat noorem Mängel eelistas risti vastupidist. Ta oli veendunud, et kõik instrumendid, olgu trummid või kitarr, peavad olema naturaalsed, mitte MIDI-kontrolleriga tekitatud. See näib nii põhimõtteline vastuolu, et siit ühiselt midagi ette võtta paistab lootusetu.

Aga ei olnud lootusetu.

Põikpäised perfektsionistid

Mullu sügisel, veidi pärast seda, kui Mängel oli saanud 18, rääkis ta Linnamäele, et on kirjutanud ühe laulu, «Rose Parade», millega võiks kandideerida «Eesti laulu» konkursile. Aga selleks, möönis ta, tuleb veel kõvasti vaeva näha. Lugu oli üksnes klaverisaatega – ja sellest jäi mõistagi väheks. Üheskoos otsustasid nad teha loo elektrooniliseks. Ehk selliseks, mis käis Mängeli seniste eelistuste vastu. Kuid oli see-eest Linnamäele meelepärane.

Mängel leidis, et on aeg oma mugavustsoonist välja astuda.

Kuid tuli välja, et ühistööd on kergem planeerida kui ellu viia. Sest mõlemad, nagu ilmnes, on üksjagu põikpäised. Ja lisaks perfektsionistid.

Möödunud sügistalvel lõid nad «Rose Parade’ist» mitu varianti. Ühe pisut karmi, veidi jõhkravõitu fiilinguga; ühe sellise, mida sobiks mängida raadios; ja siis sellise, mida oleks hea esitada live’is. Aga ükski variant ei tulnud niisugune, et mõlemad olnuks rahul. Nad proovisid, vaidlesid ja arutasid nii kaua, kuni – uskumatu, aga tõsi! – loo esitamise tähtaeg läks mööda.

«Rusuv tunne tekkis,» tunnistab Mängel, «et sellest laulust ei saagi asja ja me ei jõua mitte kuskile.»

Kuid siis said nad ootamatult veel ühe võimaluse.

Ei, nii ei sobi!

Selle aasta algul märkas Mängel netis kampaania «Elu võimalus» kuulutust: otsitakse Eesti muusikamaastikule juurde just seda solisti või bändi, kes sealt täpselt puudu on. Ja peaauhind – võitja astub üles Saku suurhallis «Eesti laulu» finaalkontserdil.

See oli täpselt too võimalus, mida Mängelil ja Linnamäel vaja oli. Ei, mitte tagamõttega, et siit me nüüd tuleme, pange lava meile valmis. «Elu võimalus» andis neile tõuke, veel ühe võimaluse oma esimene ühislugu «Rose Parade» ikkagi esitamisküpseks luua.

Hoolimata ootamatust ajapikendusest ei läinud loometöö sugugi kergemalt. Täiuslikkust taga ajades, detailide kallal nokitsedes võib Linnamägi söömata-magamata tegutseda öö läbi, varaste hommikutundideni. «Mõistus läheb siis rohkem lahti,» tunnistab ta. «Vahepeal tekib tunne, nagu teine inimene produtseeriks sinu eest.» Aga siis, kui Mängel pärast koolitunde stuudiosse astus, et üle kuulata, mida Linnamägi vahepeal teinud, ütles ta pahatihti järsult, konkreetselt: «Ei.» Mängel annab endale aru, et on inimene, kel on raske nõustuda millegi muutmisega, isegi kui talle sisimas tundub, et muutmine on vajalik. Kuid oma asjast – ja «Rose Parade» oli algselt ikkagi tema looming – on tal raske lahti lasta.

«Rossil võis vahepeal üle visata, kui ma tulin jälle stuudiosse ja ütlesin, et ei sobi,» möönab Mängel.

Linnamägi, kahest vähem jutukas, ütleb seepeale vaid: «Saime üksteiselt rohkem aimu, mida tahame.»

Päev enne tähtaega sai «Rose Parade», meloodiline dubstep, kui püüda žanri määratleda, viimaks valmis. See andis hea, rahuloleva tunde. Mängel kõndis mööda linnatänavaid trenni – ta harjutab nädalas kaks korda rahva- ja üks kord tänavatantsu –, kuulas kõrvaklappides vastvalminud lugu ja... pisarad valgusid silma. Enam paremaks minna ei saanud. Lugu tundus talle perfektne.

Kuid on hoopis iseasi, mida arvavad sellest kuulajad ja «Elu võimaluse» žürii. Konkurente oli 150.

Erutavad telefonikõned

Charlie on see nimi, mille all duo Linnamägi-Mängel oma looga rahva ette astus. Hiljuti koolibändi Sin Cire tehes olid selle liikmed võtnud nalja pärast endale lavanimed, ja Mängel valis nime Charlie. Nimi hakkas talle meeldima. Liiati sobib see ühtviisi nii poisile kui tüdrukule. Ja kui tuli vajadus oma duole samuti nimi panna, oli Charlie sama hästi kui varnast võtta. Mingit tähendust, kinnitab Mängel, sel pole.

Eelmise nädala esmaspäeval, mil Mängel tegi pärast koolitunde traditsioonilist lõunauinakut, helises ühtäkki telefon. Ta võttis väsinud häälega vastu. Sealt tuli teade: Charlie on jõudnud «Elu võimalusel» kuue parema hulka.

«Lõunauinakust ei tulnud enam midagi välja,» meenutab Mängel. «Olin nii õnnelik!»

Järgmisel päeval pidi «Eesti laulu» ja Elu24 žürii kuulutama välja konkursi võitja. Mängel, närvid ootusärevust pingul, läks pärast koolipäeva vanaema juurde, et ehk saab seal teha kerge uinaku. Aga ei saanud. Jälle helises telefon.

Vanaema juures on kehv leviala. Mängel jooksis telefoniga koridori. Siis võttis kõne vastu.

Charlie on võitnud, kuulis ta.

Ta helistas Linnamäele.

Linnamägi vaatas telefoniekraanile: helistab Hele-Mai.

«Kas me võitsime?» küsis ta.

Jah, nad olid võitnud, sai ta kinnituse.

«See kõik on nii sürreaalne olnud,» lausub Mängel veel mitu päeva hiljemgi. «Seda on raske sõnadesse panna.»

Jah, selline saatus tabab ilmselt väheseid: teed oma noore elu esimese suure, põhjaliku, viimistletud loo ja jõuad sellega otseteed Saku suurhalli lavale esinema Eesti menukaimal ja pinevaimal laulukonkursil.

«Raske uskuda seda,» sõnab Linnamägi.

Ta mõistab, et «Elu võimaluse» võiduta, ükskõik kui eriline ta DJ, kontrolleristi või multiinstrumentalistina ka poleks, oleks tal oma töö ja loominguga palju, palju raskem suure publiku ette jõuda. Vaevalt siis aitaks ka juhuslikud kohtumised Rästaga.

LISALUGU

Edukas sõit Pärnu jõel

Viis ja pool aastat tagasi, kui Hele-Mai Mängeli vaba aega sisustasid peamiselt klaveritunnid, istus ta ühel suvepäeval Pärnus sõudepaati ja tüüris, selge ees, keset suvepealinna jõge, kaasas parim sõbranna, temast ligi aasta vanem klassiõde Annika Väljataga.

Loomingulise natuuriga Mängelile polnud sport midagi sellist, mida ta iga hinna eest teha tahtnuks. Vastupidi: ema-isa nägid alatihti vaeva, et veenda tütart trennis käima. Seitsmenda klaasi tüdrukuna sattus ta vanema koolikaaslase kutsel sõudma. Ala tundus alguses parajalt vaheldusrikas: harjutamine ei käinud üksnes veel, vaid ka jõusaalis ja jooksurajal.

Juba aastase treenimise järel startis Mängel koos Väljatagaga Pärnu jõel paarisaerulises kahepaadis Eesti meistrivõistlustel. Eessõudja oli Väljataga, kes hoidis Mängeli hinnangul rütmi temast paremini. Distantsi pikkus oli tuhat meetrit.

Võistlus lõppes Mängeli ja Väljataga võiduga. Nad tuli U14 vanuseklassis Eesti meistriks. Järgmised kaotasid umbes paadipikkusega.

Paraku jäi pikakasvuliseks sirgunud Mängeli sõudjakarjäär lühikeseks. Vanem sõbranna Väljataga läks üle järgmisse vanuseklassi ning koos nad sõita rohkem ei saanud. Sedasi lahtus ka Mängeli sõudmishuvi.

PRIIT PULLERITS

Ilmunud Postimees Arteris 25.02.2017