Üks võõrvõim röövis Heino Ellerilt naise, teine materdas tema uudset loomingut 12. märts


Heino Elleri sünnipäevanädala lõpetuseks avaldas 11. märtsi Õhtuleht heliloojast huvitava artikli. Erinevaid vaatepunkte helilooja elule ja loomingule erinevate võõrvõimude all aitas avada ka meie kompositsiooni ja muusikateooria osakonna juhataja Katrin Aller. Allpool on artikkel tervikuna loetav.

..............................................................

130 aasta eest sündinud helilooja ja pedagoogi pianistist kaasa Anna hukati Saksa võimu all vangilaagris, Nõukogude kord tõi turmtule Elleri modernistliku muusika pihta.

„Korteris oli väga vaikne. Eller puhkab voodis, kõrvaltoas mängib Anna Eller Chopini masurkat do-diees minooris. Tema aasta tagasi murtud käsi pole veel paranenud, on valesti kokku kasvanud, kuid sõrmed suudavad juba tasa klahve vajutada. Tasa ümiseb ta meloodiat kaasa.“

Nii on Heino Elleri hilisem abikaasa Ellu kirjeldanud 1942. aasta juuni pärastlõunat, mille valusalt kurb aimduslik meeleolu eluajaks helilooja mällu sööbis. Juuli algul vahistas julgeolekupolitsei juuditarist Anna.

Muusikutest paar oli olnud abielus 22 aastat, kuid Varssavis kasvanud Anna Kremer ja Tartust pärit Heino Eller olid tutvunud Peterburis juba 1908. aasta sügisel, 21aastastena.

Anna õppis konservatooriumis klaverit, Heino oli viiuliõpingud käe ülemängimise tõttu katki jätnud, kuid õppis hiljem kompositsiooni ja muusikateooriat ning elatas end ansamblites-orkestrites mängides ja eratunde andes. Nad sattusid ühte majja elama.

„Heino Eller kuulis, et keegi harjutab klaverit, ja teatud hetkedel käis klaverimäng talle närvidele, sest ta ei saanud rahu. See, kes harjutas, oligi Anna Kremer,“ teab jutustada Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli kompositsiooni ja muusikateooria osakonna juhataja Katrin Aller.

Kui Eller 1920. aastal konservatooriumi lõpetas, otsustas ta naasta iseseisvunud kodumaale ja sõlmis 25. mail Annaga abielu, et kallim saaks temaga Eestisse kaasa tulla.


SUVITAMAS: Heino ja tema esimene abikaasa Anna 1927. aasta suvel Narva-Jõesuus puhkamas. (Eesti teatri- ja muusikamuuseum)

Kaheks aastakümneks seadsid Ellerid end sisse Tartus, elasid esmalt Pepleri ja Aia tänava nurgal, pärast K. A. Hermanni tänaval. Heino oli praeguseks tema järgi nime saanud Tartu kõrgemas muusikakoolis kompositsiooni ja muusikateooria ala juhataja, Anna andis klaveritunde nii koolis kui ka kodus eraviisiliselt.

1940. aasta suvel sai Heino kutse minna õpetama Tallinna riiklikku konservatooriumisse ning kolis koos Annaga pealinna Gonsiori tänavale.

Sunniti abikaasast lahutama?

„Ta kibeles Tallinnasse juba tunduvalt varem, läbi 30ndate, kuna tema sõbrad hakkasid järjest sinna minema,“ räägib Katrin Aller. Näiteks tegutses Tallinnas Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkester, mida juhatas üks Elleri lemmikõpilasi Olav Roots, kes tellis ja esmaesitas sageli tema teoseid.

Just soodsad töövõimalused ja viimaks täitunud soov pealinnas pesitseda võisid Ellerit Eestis kinni hoida, kuigi 1941. aastal oli võimalik pageda Saksa okupatsiooni eest Nõukogude tagalasse, mida paljud juudipered ka tegid.

Rahvusarhiivis Eesti julgeolekupolitsei ja julgeolekuteenistuse SD arhiivifondis ERA. R- 64 leiduvatest dokumentidest selgub, et Anna Eller võeti kinni 4. juulil 1942 ja päev hiljem alustati juurdlust tema juudi rahvusesse kuulumise selgitamiseks. Naist hoiti Tallinna töö- ja kasvatuslaagris.

Heino Eller käis ülekuulamisel 30. septembril, 16. oktoobril andis „seletuse lahutuse asjus“. Rahvusarhiivi Tallinna kasutusosakonna asejuhataja ja arhivaar Elle Allkivi selgitab, et võimud panid juudi rahvusest isikuga abiellunuid silmitsi karmi valikuga: kas nõustuda abielu lahutamisega või minna samuti vangilaagrisse. Juurdlustoimik koos Elleri ütlustega ei ole säilinud.

Ervin Martinsoni raamatus „Haakristi teenrid“ (1962) on kirjas, et Anna Eller hukati 2. novembril 1942, kuid ahiividokumentide alusel mõistis julgeolekupolitsei pianisti surma 4. novembril ning alles kolm kuud hiljem, 4. veebruaril 1943, kirjutati ta laagrist välja märkega „E“ ehk „eksekuteeriti“. Kui otsuse täideviimisega tõesti nii kaua viivitati, võis keegi tuttav üritada tema nahka päästa. Kahjuks tulutult.

„Ehk oleks Anna Elleri saatus teine olnud, kui nad 1941. aastal oleksid tagalasse sõitnud?“ kirjutas Anna klaveriõpilane ja Heino teine abikaasa Ellu Eller (neiupõlvenimega Meriva) oma mälestustes, mida hoitakse Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. See küsimus jäi loomulikult Heino Ellerit painama.


50. SÜNNIPÄEVAL: Heino Eller 1937. aasta 7. märtsil oma Tartus Hermani tänaval asuvas kodus. Veel mõned aastad sai ta nautida vabariigiaegset loomevabadust. (Eesti teatri- ja muusikamuuseum)

„Ellerile heideti ette, et ta polnud midagi teinud oma naise vabastamiseks. Kes neid asju teadis, võis ainult pead raputada nii suure rumaluse üle. Isegi küsida ei tohtinud, kuhu inimene jäi,“ meenutas Ellu Saksa aega.

Tema märkmetest selgub ka, et Anna rahvuse kohta kandis keelt August Nieländer, kes Tartu kõrgema muusikakooli juhatajana 1920. aastail Heino Elleriga konflikti sattus. Eller hoidis töötoa seinal 1912. aasta fotot, millele oli jäänud koos Nieländeri, vene helilooja Aleksandr Glazunovi, pianisti Nikolai Orlovi ja keeleteadlase Johannes Aavikuga. Kuid Nieländeri oli ta pildilt ära lõiganud, kui sai kuulda, et too oli sakslastele Anna juudipäritolu tunnistanud.

„Kõrvaltvaataja pilgule tundub, et Eller oli suur egoist ja mõtles eelkõige enda peale. Kui tema abikaasa oli rahvuse tõttu järsku ohtu sattunud, toimetas Eller oma tegemisi rahumeeli edasi, ei pannud justkui tähelegi, mis kõrval toimub. Tegelikult oli see vist lihtsalt naivistlik, lapsemeelne ellusuhtumine,“ mõtiskleb Katrin Aller.

Ellu ülestähendused kinnitavad, et Eller ei taibanud poliitikast midagi. „Oli rahul juhtidega, kes soodustasid eesti muusikat. Ta ei dramatiseerinud ega juurelnud.”

Saksa ajal oli muusikaelu aga ülimalt vilgas. „Hämmastavalt palju toimus kontserte, telliti ja kirjutati uut muusikat,“ mainib Aller. Ellu Elleri väitel kiitsid Saksa lehed värskeid eesti muusikateoseid.

Kaastundest süttis armastus

Pärast naise kaotust püüdis Eller kurbust leevendada viina abil, mida voolanud ohtralt sünnipäevadel ja muudel seltskondlikel kogunemistel, kuhu sõbrad muserdatud heliloojat meelt lahutama kutsusid.

Ka võis Heino Ellu sõnul närvirahustuseks suitsetada 50 paberossi päevas. Saksa okupatsiooni ajal läinud mehel pea kogu palk tubaka alla, mida tuli soetada mustalt turult.

Ellu läks Tartus temaga koos Anna Ellerilt klaveritunde võtnud Emilie Kuuski pealekäimisel vaatama, kuidas Heino üksinda hakkama saab, sest tedagi oli elu Tallinnasse toonud. Vaatepilt, mille Ellu eest leidis, oli trööstitu.

„Öeldakse, et kaastunne on armastuse kaksikvend. Ja nii vist tärkaski midagi, kui 1943 kord Elleri korterisse jõudsin ja köögis Ellerit nägin köögirätte pesemas, äärmiselt musti, krobelisi rätte, nagu vanal heal Eestimaal oli tavaks osta.

Olen Ellerit näinud hellitatud olukorras, mugavas kodus, juhtiva heliloojana. Ja nüüd nii. Võtsin rätid käest ja pesin nad puhtaks, kuigi tõtt-öelda ma ise polnud elus kuigi palju pesu pesnud ja köögirätte ammugi mitte,” kirjutas Ellu, kes leidis Gonsiori tänava korterist eest täieliku segaduse: „Koide parved mööblitel ja kappides, kuhu oli kuhjatud tangaineid ja makulatuuri.”

Pianist Heljo Sepp, kes oli oma õpetajaile Anna ja Heino Ellerile justkui tütre eest ja esitas sageli Elleri klaveriloomingut, nentis Dorian Supini 2012. aasta dokfilmis „Heino Eller. Quinta Essentia“: „Kui Ellu kuulis, et Heino Eller on labases hädas – kodus ei ole midagi süüagi –, siis jäi Ellu teda lihtsalt aitama.“


TALLINNA KODUS: «Meeldiv oli, et ta kunagi ei karjunud, ei vandunud, ei tarvitanud inetuid sõnu, ei kirunud,» on Heino teine naine Ellu mehe kohta kirjutanud. Pilt on tehtud aastal 1954. (Eesti teatri- ja muusikamuuseum)

21aastasest vanusevahest hoolimata läks Ellu 1944. aasta aprillis Heino juurde elama, helilooja oli siis 57. Abielu registreerisid nad 20. aprillil 1948. Ellu, kes oli teinud kontoritööd ettevõttes Balti Õli, jäi Nõukogude korra naastes koduseks ja hoolitses hästi mehe tervise eest.

Kui Eller sai 1946. aasta kevadel südameataki, kaevus Ellu arstiteaduslikesse raamatuisse. „Muutsime eluviisisi – ei kohvi, ei rasket toitu, ei hiliseid ülevalolemisi, ei seksi,“ seisab kirjas tema mälestustes.

Lisaks hoidus Eller naise valvsa pilgu all kaks aastat suitsetamast, alkoholist oli ta juba 1944 loobunud. Range režiim ja töövõime langus tegid heliloojat närviliseks.

10. novembril 1946 kirjutas Ellu oma päevamärkmikku: „Eller maadleb teise viiulisonaadiga. On jõudnud andante’ni (aeglases tempos osani – K. A.). Ei jõua edasi, on pessimistlik, räägib vanadusest, haigusest, täitmata illusioonidest.“

Pessimism hajus paar aastat hiljem, kui tööle asus Elleri esimene Tallinna õpilaskolmik – Boris Kõrver, Anatoli Garšnek ja Leo Normet. Ent 1948. aasta, mil Eller pälvis Nõukogude Eesti preemia, tõi kaasa ka heliloojate tagakiusamise, sest Moskvas võeti vastu kunsti puhastamise otsus Vano Muradeli ooperi „Suur sõprus“ põhjal, milles mõisteti hukka formalismi ilmingud.

„Kritiseerima hakati mitte üksnes hetkeloomingut, vaid vaadati tagasi kõigele, mis oli tehtud 1920. aastatest alates,“ ütleb Katrin Aller.

Elleri helikeel oli uudne mitmeti. Ta kirjutas pea eranditult instrumentaalmuusikat, ehkki meie heliloojate seas oli olnud suur rõhk vokaalteoste loomisel. Samuti läks ta kaasa sajandi algusele omase modernsuseotsinguga ja kasutas moodsaimaid kompositsioonitehnikaid. „Näiteks helistikuta muusika kirjutamine, dissonantsus,“ toob Aller välja.

Sellist muusikat pidas nõukogude esteetika liialt abstraktseks, sest see ei olnud kõige kergemini mõistetav. „40ndate lõpp soosis kõige primitiivsemat mõtlemist – et on selge, loosunglik tekst, lihtne helikeel, tonaalne ja reibas,“ seletab Aller. „Mitte ainult Elleri enda kirjutatu, vaid ka kõik tema soovitused, mida ta õpilased järgisid, said ühtviisi hävitama hinnangu.“


Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli kompositsiooni ja muusikateooria osakonna juhataja Katrin Aller, kes õpetab muuhulgas ka eesti muusika ajalugu. Taustal Heino Elleri portree.(Aldo Luud)

Tagandati kateedrijuhi kohalt

Aprillis 1949 kirjutas Ellu Eller: „Olime Moskvas üleliidulisel konservatooriumi õpilastööde ülevaatusel. Töid olid esitanud ka Kõrver ja Garšnek (flöödipalad). Et möllas just hetkel kodanlike natsionalistide tagakiusamine ja ka Ellerit nimetati ajakirjanduses „hundiks lambanahas“, siis oli oluline, et Kõrver ja Garšnek kui Elleri õpilased oleks pääsenud kohtadele.“

Noormeeste tööd pääsesidki lõpukontserdile, ent Tallinnast saabunud telegramm tõi halbu uudiseid. „Direktor Bruno Lukk, kes võttis omaks natsionalistide ja formalistide jälitamise tooni (arvatavasti oma karjääri ja naha päästmiseks), saatis teate, et Eller on kateedrijuhataja kohustustest vabastatud.

Ta kuidagi ei mallanud oodata Elleri tagasisisõitu. Ehk oli tal siiski häbi meenutada hubaseid tunde Elleri Tartu kodus,“ oletas Ellu. Oli ju Lukk Heino ja Anna pool õhtustel olengutel tihti klaveri taga istunud.

„Eller tegi oma tööd edasi. Häält ta ei tõstnud. Kurvastas. Viha ei kandnud,“ kirjeldas Ellu mehe reaktsiooni. „Noh, ja siis mängis Lukk jälle Ellerit plaatidele. Stalin oli surnud. Elleril vedas, sest õppejõutöö konservatooriumis oli alles jäänud. Mitmed teised, nende seas Cyrillus Kreek ja Rudolf Tobias, olid töö kaotanud. „Tema eest kostsid paljud,“ märkis Ellu septembris 1950.

Kuid Elleril tuli endale tuhka pähe raputada noorema põlve loomingu pärast, mida tagantjärele enim hinnatakse. Korduvalt materdas tema töid ettekannetes ning Sirbi ja Vasara artiklites muusikakriitik Serafim Milovski, kellele 1948.–1949. aastal koostatud vastulauses pidi helilooja möönma, et uudsuseotsingud on talle töös palju raskusi tekitanud ning partei ettekirjutused on ta õigele rajale aidanud.

Isegi kui Eesti NSV kultuuriministeerim 1965. aastal Elleri Nõukogude Eesti preemiale esitas, läksid põhjenduskirja järgmised etteheidet kätkevad laused: „Juba õpinguaastail Peterburi konservatooriumis juurdusid sügavalt helilooja realistlikud loominguprintsiibid, millest ei suutnud teda kauaks kõrvale tõmmata ka ajutine kaldumine formaalsesse „uue” otsingusse käesoleva sajandi kahekümnendail aastail.

Veendunud selliste otsingute viljatuses pöördub juba küps helilooja lõplikult tagasi realistlike loominguprintsiipide juurde.“

Hinge läks heliloojale see, et ajakirjandus 40ndate lõpus ja 50ndate algul tema tegemistest vaikis. Oktoobris 1955 tähendas Ellu oma märkmikku: „Sirbis on märgitud 1948–55. a. muusikateoste paremik.

Eller selles ei esine. H. võtab südamesse. Ehk on ta ikka veel „kahtlane” formalist? Need, kes otsustavad, ei tea midagi muusikast ega muudest kultuuriavaldustest. Nad vajavad „fikseeritud” teoseid. H.-d ei ole veel osatud „fikseerida”, teha negatiivsest positiivset.”


ÜLEV HETK: Üks kõrghetki Heino Elleri elus oli see, kui ta aasta enne oma surma, 1969. aasta juubelilaulupeol, dirigendipulti tõusis. Esitati tema “Kodumaist viisi”, mis oli omandanud rahvusliku allteksti. (Eesti teatri- ja muusikamuuseum)

Eller jätkas loometööd peaaegu oma surmani 1970. aastal. 1953 kuulutati ta ENSV teeneliseks kunstitegelaseks, 1967 NSVL rahvakunstnikuks.

„Surve hakkas 50ndate keskel järele andma ja Eller oli ka juba nii palju vanem, et temas kustus suur vajadus ja soov otsida midagi väga innovatiivset, mis võinuks kedagi ärritada,“ lausub Aller. Ka see, et käsi enam klaveriklahvidel hästi ei liikunud, lihtsustas ta muusika kõla.

Heino Eller suri 83aastaselt kopsupõletikuga haiglas olles, teda vaevasid kõrge vererõhk ja arterilubjastus. „Eller võitis poolehoiu ja armastuse oma pelga olemusega, lihtsalt sellega, mis ta seesmiselt oli,“ iseloomustas lesk Ellu teda oma mälestustes.

„Ta ei teinud midagi, et poolehoidu võita, oli isegi kokkuhoidlik endaga ja oma varaga. Ei žesti ega poosi! Valetada ta ei osanud. Oli kuidagi läbipaistev ja tema soove oli kerge aimata. /.../ Naised teda armastasid, kuigi ta polnud niinimetatud naistemees ja eelistas meeste, sõprade seltskonda ja meeste jutte. Võib-olla just sellepärast oli mehelik mees. Ja loomulik, teesklemata.“

Tahtis saada viiuldajaks

Heino (1939. aastani Heinrich) Eller sündis 7. märtsil 1887 Tartus. Isa Jaan Eller oli vürtspoodnik.

Pere oli väga musikaalne: isa mängis ja meisterdas viiuleid, onu Gustav laulis Kalevala kvartetis, õde Elsa mängis klaverit ja õde Salme viiulit, vennad Ernst ja Aleksander olid head baritonid.

Heino saatis 11aastaselt kitarril isa viiulimängu, 12aastaselt viis isa ta Samuel Lindpere juurde viiulit õppima.

Eller lõpetas 1907 Tartu reaalkooli. Seal oli muusikaõpetajaks Rudolf Tobias, kelle organiseeritud keelpillikvartetis Eller kaasa mängis.

Tobiasele näitas ta oma esimesi helitöid. Peterburi konservatooriumis õppis aastatel 1907–1908 viiulit, 1913–1915 ning 1919–1920 kompositsiooni ja muusikateooriat.

„Peterburi asudes unistasin viiulimängust,“ on Eller tunnistanud. „Kahjuks pidin käe ületöötamise tõttu loobuma viiulimängu õppimisest. Pärastpoole teenisin siiski viiulimänguga ülalpidamist.“ Viiulile lõi ta üle 30 teose.

Eller oli üks eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid. Ta kirjutas ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost, tuntumad neist keelpillipala „Kodumaine viis“ (1918), sümfoonilised teosed „Videvik“ (1917) ja „Koit“ (1920), Esimene ja Teine keelpillikvartett (1925, 1930), klaveriprelüüd „Kellad“ (1929), viiulikontsert (1933–1964), sümfooniline süit „Valge öö“ (1939), „Kolmteist klaveripala eesti motiividel“ (1940–1941).

Allikas: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi materjalid


LEMMIKPILLIGA: Noorena viiulit mänginud Eller kirjutas lemmikpillile üle 30 teose. Pildil 25aastasena 1912. aastal. (Eesti teatri- ja muusikamuuseum)

„Elleri vaoshoitus võimaldas tema õpilastel nii erinevaks kujuneda.“

„Ma arvan, et Heino Elleri roll õpetajana on isegi suurem kui heliloojana, mis kindlasti ei tähenda, et tema heliloojapanus oleks väike,“ lausub Katrin Aller (pildil), kes juhatab Tartu Elleri koolis sedasama kompositsiooni ja muusikateooria osakonda, mille eesotsas oli omaaegses Tartu kõrgemas muusikakoolis aastail 1920–1940 Heino Eller.

Elleri käe alt võrsus nii süva- kui ka kergemuusikaheliloojaid, tema õpilaste seas olid Eduard Tubin, Eduard Oja, Villem Kapp, Boris Kõrver, Anatoli Garšnek, Leo Normet, Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Arne Oit, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Lepo Sumera.

 „Mulle on jäänud mulje, et Elleri vaoshoitus või teatav eemalolek, neutraalsus on võimaldanud kõigil tema õpilastel nii erinevaks kujuneda. Ta ei surunud oma arvamust liialt peale, oli isiksuselt suletumat tüüpi, mitte väga semutseja.

Tekkis olukord, kus kaks inimesed teevad küll koostööd, aga kumbki natuke omaette,“ räägib Aller ja lisab: „Eller kasvatas õpilastes järjepidevat töötegemist. On levinud müüt, et helilooming on ebaregulaarne ja spontaanne, inspiratsioonist sõltuv tegevus.

Kuid Elleri üks soovitusi oli: tee pidevalt tööd, kasvõi üks takt päevas, ja vaata, mis sellest lõpuks kokku tuleb.“

Ka Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis hoitavas kirjutises, kus Eller kirjeldab  oma kogemust noorte heliloojate kasvatamisel, on ta märkinud, et õpilased peaks päevas töötama vähemalt kolm–viis tundi.

„Katsun õpilastele kohe alguses seletada, et ilma tööta ei saavutata ühtki sihti, olgu õpilane nii andekas kuis tahes.

Elleri tuntuim õpetaja oli Peterburi konservatooriumis Vassili Kalafati, kes andis talle omakorda edasi enda õpetaja Nikolai Rimski-Korsakovi põhimõtteid muusikateoorias ja orkestreerimises.

„On teada, et Eller oli kogu aeg rohkem omaette nokitseja. Juba kooliajal ei käinud ta tihtipeale regulaarselt tundides kohal,“ mainib Aller. Kuid ka Ellerile jagus isepäiseid õpilasi. Näiteks Arvo Pärt tunnistas dokfilmis „Heino Eller. Quinta Essentia“, et tegi tihtipeale tema tundidest poppi ja kahetseb seda.

Katrin Aller tõdeb, et vaevalt õpetajaks saamine Elleril esmane eesmärk oli. „See oli pigem paratamatus, et ainult heliloominguga 20ndate Tartus ära ei elanud.“

Ent Aller on veendunud, et esimesed andekad õpilased – Eduard Tubin, Eduard Oja, Alfred Karindi, dirigent Olav Roots – andsid Elleri loomingule palju juurde. „Raske on ainult omaette nikerdada. Mõttevahetus õpilastega ja koos millegi uue otsimine on väga kasulik.“

 Jumaldas Emajõge, Toomemäge ja metsamatku

Eller kasvas üles Tartus Meltsiveski (nüüdse Ujula) ja Liiva tänava nurgal. „Tema mälestustes oli see paik, eriti Emajõgi, kõige meeldivam maailmas. Suplemine Emajões, paadisõit üksi oma unistustega, laterna valgus üle jõe, sumpamine üleujutatud lehtedel, see oli nagu raudnaeltega mällu löödud ja eluaegseks romantiliste mõtiskluste aluseks,” kirjutas oma mälestustes helilooja abikaasa Ellu.

„Ka oli ta kõigil välissõitudel õieti ainult siis võõra ümbrusega rahul, kui ta võis ütelda: „See on Toomemäe või Emajõe moodi.” Toomemägi tükis Inglisillaga paistis Ellerile aknast muusikakooli kolmanda korruse klassiruumi, kus ta tunde andis.

Armastatuimaks aineseks oma loomingus nimetas helilooja loodust, kus ta veetis ka ohtralt aega. „Ta sobis hästi loodusse. Metsarännakuilt tuli ta tagasi nooremana keha pingul ja õhetamas päikesest, metsalõhnadest. Pea tühi, et täita seda tööga, loominguga,“ meenutas Ellu, kelle sõnul orienteerus Heino tundmatul metsamaastikul hoopis paremini kui võõras linnas.


LÄHEDANE: Armastatuimaks aineseks oma loomingus nimetas helilooja loodust. Teise naise Ellu sõnul orienteerus ta paremini tundmatul metsamaastikul kui võõras linnas. (Eesti teatri- ja muusikamuuseum)

Jalgsimatkad ühendasid kaasasid. Eller polevat aga osanud lihtsalt, käed selja taga, kõndida. Metsa alt korjatud puuokstest voolis ta hobikorras jalutuskeppe ja rannast leitud puutükkidest paberinuge.

„Ta otsis põõsastes ja puude alt kõveralt kasvanud juurtega kepipideme jaoks sobivaid, noori puuoksi. Ta ronis ja kõndis tundide viisi ja oli õnnelik, kui tuli nähtavale, higine ja õhetav, selg sageli puuke täis.“

Kais Allkivi

Õhtuleht 11. märts 2017

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/792609/uks-voorvoim-roovis-heino-ellerilt-naise-teine-materdas-tema-uudset-loomingut