Heigo Rosin - löökpillid, Priit Peterson - kitarr, Hugo Lepnurme nimeline keelpillikvartett

Korraldaja: Tartu Kammermuusika Festival

Kavas  

Luigi Boccherini - Kitarrikvintett nr 4 D-duur 

Mario Castelnuovo-Tedesco - Kitarrikvintett op. 143 

Age Veeroos - Uudisteos "Ma olen suur kuu su silmapiiril" löökpillidele. Esiettekanne.  

Piletid 7.-, 12.-, perepilet 20.- müügil tund enne algust kohapeal.   

Priit Peterson (21.12.1997) on lõpetanud  klassikalise kitarri eriala H. Elleri nim. Tartu muusikakoolis 2017. aastal. Hetkel õpib ta Saksamaal F. Liszti nimelises Weimari Muusikakõrgkoolis prof. Christiane Spannhofi juures. Priit alustas muusikaõpinguid 5-aastasena, esimeseks pilliks oli klaver. Kitarrimänguga alustas ta 8-aastasena isa juhendamisel. Teiseks Priidu õpetajaks on olnud kitarrist ja pedagoog Patricio Zeoli (Argentiina/Iirimaa), kes on alates 2011. aastast Elleri kooli külalisõppejõuks. Aastatel 2007 kuni 2017 on Priit osalenud järjepidevalt rahvusvahelisel kitarrifestivalil “Gitarre und Natur" prof. Eduardo Fernandeze meistriklassides ja loengutes. Samuti on ta osalenud paljude tunnustatud kitarristide nagu Ricardo Galleni, Timo Korhoneni, Tilman Hoppstocki jt meistriklassides. Ta on võitnud korduvalt Eesti Muusikakoolide Liidu kitarrikonkursi "Parim noor instrumentalist", samuti on ta olnud mitmete rahvusvaheliste kitarrikonkursside laureaat.  Kontserttegevusega alustas Priit väga varakult: esimese täispika soolokontserdi andis ta 12-aastasena. Tänaseks on tema poolt antud kontsertide arv üle poolesaja. Esinenud on ta nii Eesti kui ka välismaa kitarrifestivalidel. Nende hulgas on ka kammeransamblite koosseisus esinemisi ja esmaettekandeid solistina orkesti ees. Aastast 2017 on Priit osalenud ka Tartu kaasaegse muusika ühenduse TaHe projektides.  

Heigo Rosin (1989) on Eesti esimene löökpillisolist. Hoolimata noorest east on Heigo andnud kontserte üle kogu Euroopa ja Ameerika, astudes üles nii soolokavadega kui ka solistina mainekate orkestrite ees. 2015. aastal valiti Heigo “Orpheum Foundation” solistide stipendiaadiks Šveitsis, olles esimene Eesti muusik, kes nimeka fondi solistiks on valitud. Samal aastal valiti ta World Percussion Group’i kontsertmeistriks, millega kaasnes 5 nädala pikkune tuur Ameerika Ühendriikides. 2017. aasta jaanuaris debüteeris Heigo solistina maailmakuulsas Carnegie Hallis New Yorgis. Alates 2016. aastast on ta Malletech’i löökpillide ja Sabian taldrikute ametlik artist.  Heigo Rosin alustas muusikaõpinguid Põltsamaa muusikakoolis 4- aastaselt klaveri erialal. 2004. aastal juhatas kirg löökpillide vastu Heigo Heino Elleri nim. Tartu Muusikakooli õpetaja Raivo Rebase löökpilliklassi. Ta on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (Cum Laude) dotsent Rein Roosi löökpilliklassis, Flaami Kuningliku Konservatooriumi Antwerpenis Belgias (Cum Laude) Prof. Carlo Willemsi ja Prof. Koen Wilmarsi juhendamisel ning solisti diplomi õppesuuna Taanis Aarhusi Kuninglikus Muusikaakadeemias (Cum Laude) Prof. Henrik Knarborg Larsen’i löökpilliklassis. 2017. aastast õpetab Heigo Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis.  Õpinguaastate jooksul on Heigo lisaks tavatundidele võtnud tunde ka paljudelt ülemaailmselt tunnustatud õpetajatelt ja solistidelt, neist tuntuim on maailma esimene löökpillisolist Dame Evelyn Glennie. Heigo on edukalt osalenud mitmetel konkursitel, neist suuremad: Rising Stars Grand Prix 2017 Berliinis II Preemia, DeLinkprijs tänapäevamuusika konkurss 2013 I Preemia (Holland), Yamaha Scholarship Competition 2013 for Percussion I Preemia, Klassikatähed 2013 II Preemia.  Üle kümne aasta karate treenimist on Heigole andnud idee kombineerida võitluskunsti liikumised löökpillimängu liikumistega, mis on andnud talle unikaalse mängutehnika, mida on lisaks kuulamisele ka atraktiivne vaadata.   

H. Lepnurme nim. keelpillikvartett asutati 2017. aasta kevadel ning on nüüdseks  enim esinev keelpillikvartett Eestis. Neli muusikut, kellel kõigil on erinevad kogemused solistina, orkestrandina ja õpetajana, annavad H. Lepnurme nim. keelpillikvartetile kordumatu muusikalise karakteri. Omavaheline pikk sõprus, armastus muusika vastu ja sügav austus publiku suhtes on meie jaoks kolm põhilist kõlapildi kujundajat. Lisaks klassikalise muusika mängimisele on kvarteti nägu kindlasti kujundanud ka ulatuslik koostöö noortega eesti koolides koostöös Eesti Kontserdiga. Maailmas laialt tuntud ja palju mängitud kvartettide kõrval on H. Lepnurme keelpillikvartett leidnud oma repertuaari ka palju põnevat kaasaegset muusikat, mida Eestis seni mängitud ei ole.

Age Veeroos töötab vabakutselise helilooja ning kompositsiooni ja muusikatehnoloogia õppejõuna. Ta on Eesti Heliloojate Liidu ja Elektroonilise Muusika Seltsi liige, konkursi Noor Helilooja ja Loomelabori suvekooli eestvedaja.

Age on õppinud kompositsiooni EMTAs prof Eino Tambergi ja Helena Tulve ning Karlsruhe Kõrgemas Muusikakoolis prof Wolfgang Rihmi käe all, osalenud IRCAMi kursustel Pariisis (2004), Salvatore Sciarrino meistriklassis Roomas (2004) jne.

Koos viieliikmelise meeskonnaga sai ta peavõidu Berliini Nüüdisooperi (ZOB) muusikateatri kavandite konkursil multimeedia projekti “GRID” eest, mis esietendus 2011. aastal Berliinis, Kulturbrauereis. Age on läbinud EMTAs doktoriõppe ning kirjutab uurimustööd poogenpillide sul ponticello’s mängitud ülivaiksete helide tooni “hägustavatest” aspektidest. Lisaks koostööle Heigo Rosinaga valmis tal käesoleval hooajal klaveriteos Beethoveni 250. sünniaastapäevaks (esitanud ja salvestanud Susanne Kessel Bonnist). Lähitulevikus on loomisel ansambliteos Rahvusvahelisele Nüüdismuusika Festivalile Afekt 2020, koostöö Maria Jönssoniga (bassflööt ja elektroonika), uus lugu Islandi ansamblile Duo Harpverk jm.

www.ageveeroos.com

UUDISTEOS “Ma olen suur kuu su silmapiiril” (2020) löökpillidele

Pealkiri viitab optilisele illusioonile (kuuillusioon), mille kohaselt kuu tundub suurem kui see asub madalamal horisondil. Tegelikult on ta silmale täpselt sama kaugel kui siis, kui asub kõrgemal taevas. Seostasin seda mõtet asjade, kogemuste või ilmingutega, mis on liiga suured, nii et turjal raske kanda. Asetades neid aga teise perspektiivi - vaadeldes ja piiritledes neid lähemalt kohaneme lõpuks nii, et need muutuvad meile jõukohaseks.

Kuna loo kirjutamise ajal rändasin mõttes palju lapsepõlves, siis kasutan siin ka ühte väga ammust “keldrimotiivi” - purkide hääl, mida väiksena üksteise vastu põrgatasin, kui emale keldrist hoidiste jaoks purke käisin toomas...