Karl Leichter 1923. aastal. FOTO ETTM
See oli 1923. aasta sügisel, kui esmakordselt nägin Tartu linna. Meeldivad sidemed temaga püsisid seejärel “külmematel aegadel” kümmekond aastat. Mõne hea aasta õppisin siis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, paar aastat ka siis, kui ta kandis konservatooriumi nime. Midagi nende nimetuste vahepealset ta tegelikult oligi: töötasid seal ju siis õppejõududena Juhan Aavik ja Heino Eller, Tallinna professorid Artur Lemba ja Johannes Paulsen. Ning mõnigi õppija lõpetas eksternina Tallinna Konservatooriumi. Ka siis, kui konservatooriumi nimi ära langes, peeti õigeks, et Tartu vajab kahtlemata I järgu muusikakooli. Ja omaette järku ta jäigi Muusikalise Hariduse ja Kultuuri Edendamise Seltsi hoolealusena. Seltsi asutaja, vaimne ja majanduslik juht oli ülienergiline Miina Härma, kelle peaaegu küüniline visadus, eriti majanduslike murede ületamisel, oli hästi tuntud nii Tartus kui Tallinnas. Neil, kelle abi ta vajas, oli tema eest peaaegu võimatu peitu pugeda. Kord ilmunud Miina Härma hommikul kell üheksa haiglasse ja küsinud, millal tuleb muusikakooli kuratooriumi liige dr. med. R. Bernakoff. Saanud vastuse, et umbes kella poole kaheteistkümne paiku, lausunud ta rahulikult: ”Hea küll, ma ootan.” Ja jäänudki ootama. Poole kaheteistkümneni ei tulnud tal muidugi oodata… Selts suutis igatahes korraldada muusikakooli asju, suvemuusikat, kammer-, koori- ja solistide kontserte. Miina Härma ei unustanud ka “Postimehe” mõneti kasulikku kaasabi. “Vanemuise” kõrval oli sellel mõju muusikakoolis õppijaile, kellest mitmed olid ettekandeil kaastegevad, ja Tartu kihavale õpilas-, ning üliõpilasperele. Ja siis, kui sümfooniakontserte ei suudetud korraldada, said hoo sisse kammermuusika õhtud ülikooli aulas. Kaastegevad olid muusikakooli õppejõud, õpilased ja ka ülikooli professorid. Vist keegi ei mäleta, et oleks puudu kuulajaist. Ja veel: Tartu Kõrgemast Muusikakoolist, tänu Heino Ellerile, võrsus siis ka teine, muusikute ja publiku meelierutav “modernistide” koolkond.
Foto EAA.2111.1.14667.5. Tartu Helikunsti Seltsi juhatus 1936. aastal. Vasakult Harald Laksberg, Miina Härma, H. Paris, Artur Ojasoo, Hella Raid, Marta Kaasik, J. Reiman
Konservatooriumilinn Tallinn oli suurem, kuid traditsionaalsema koolkonnaga muusikakeskus. Esteetilistes ja muusikakultuuri küsimustes tekkisid koolkondadel lahkarvamused. Need kutsusid esile poleemikat ja peamurdmist, aga ka probleemidesse süvenemist. Uudne ja harjumatu erutas publikut mõlemas keskuses. Aja möödudes harjuti ja õpiti hindama uudsemas kõlavuses muusikat, mis jättis meie muusikakultuuri arenguteele püsivad jäljed.
Ilmunud raamatus "Tartu Muusikakool 1919-1969". Tallinn, 1969