Kultuurisaade "OP" külastas sel nädalal Tartus elavat muusikut ja luuletajat Kaisa Kuslapuud, kes lõi mõned aastad tagasi bändi Lonitseera. Kirjanik Indrek Koff kirjeldas saates, et Kuslapuul on oskus leida mingisugune kummaline nurk, mille kaudu tänapäeva ühiskonna valu- ja rõõmupunktidele läheneda.
Kuslapuu meenutas, et tema bänd Lonitseera sai alguses Karlovas, kus Kuslapuu koos bändi flöödimängija Katariina Tirmastega paar aastat tagasi koos elas. Muusik meenutas, et kuulas sel ajal tohutult palju Vaiko Epliku muusikat ning ühel hetkel avastas ta, et Epliku laule oli nende kõrguse tõttu mugav kaasa laulda. Seejärel õppis ta Epliku lood klaveri peal selgeks ja hakkas edasi katsetama. "Ma tunnen, et tema muusika tuules julgesin ise ka proovida," selgitas Kuslapuu. Esialgu tegutses Kuslapuu Lonitseera nime all üksinda, bändini jõudis projekt 2019. aasta alguses. "Lõpuks oli enam-vähem nii, et kontsert oli kokku lepitud ja mul ei olnud bändi. Tuli kiiresti tegutseda ja leida omale mingid sõbrad, keda usaldada," meenutas ta bändi loomislugu.
Lisaks Vaiko Eplikule on Kuslapuud mõjutanud ka ansambel Dagö. "Kui ma olin laps, oli Dagö hästi kuulus bänd. Sellel bändil on tohutult eriline lüürika ning see jäi minuga kuidagi kauaks."
Heino Elleri muusikakoolis õppides avastas Kuslapuu enda jaoks Tartu kirjandusskeene – esialgu käis ta luuleprõmmusid lihtsalt kuulamas ning ühel hetkel hakkas nendest ise ka osa võtma. "Aeg oli sellel hetkel selle jaoks küps," nentis ta.
Kirjandusfestivali HeadRead korraldustoimkonna liige Indrek Koff meenutas, et nägi esimest korda Kuslapuud esinemas noortele mõeldud luulelugemisõhtul "Verinoored". "Ta tundus juba siis küps kirjutaja – tuli kohale ja võlus publiku oma väga hea huumorimeelega kohe ära. Pärast seda ma teadsin, et sellelt tüdrukult võib midagi oodata."
"Ta leiab alati mingisuguse kummalise nurga, mille kaudu tänapäeva ühiskonna valu- või ka rõõmupunktidele läheneda. Mulle tohutult meeldib see, kuidas ta oma vaimukad ja täpse ütlemisega tekstid suudab ka muusikasse paigutada," märkis Koff.
Comments