"Sisseastumise eksam."
1919. aasta sügisel vahetasin Räpina maakooli Tartu linnakooli vastu. Kohe, kui teada sain, et avatakse muusikakool, otsustasin keskkooli kõrvalt ka seal õppima hakata. See oli septembrikuu algul, kui astusin Lossi tn. 15 teisele korrusele saalist vasakut kätt asuvasse Tartu Kõrgema Muusikakooli kantseleisse. Seal istusid direktor Juhan Aavik ja asjaajaja Jaan Puusild. Kui olin oma soovi avaldanud ja küsimustele vastanud (muuhulgas ka seda seletanud, kuidas ma Räpina koolis õpetajate keelpillikvartetis ja Räpina sümfooniaorkestris viiulit mängisin), küsis Aavik, kas ma võiksin midagi ette mängida. Olin muidugi nõus ja mind saadeti viiulit tooma. Olles viiuliga kohale jõudnud, mängisin Schuberti kvartetist "Muusikaline hetk" teise viiuli partiid (see oli mul pähe jäänud pingsas koostöös õpetajatega). Seejärele küsiti soolopala. Esitasin Beethoveni "Menueti". Kuulajate näoilmes peegeldus mingi heatahtlik muie. . . Aavik tähendas, et see mäng jääbki vastuvõtueksamiks ja ei tarvitse enam katsele tulla, olete juba arvestatud viiuliklassi õpilaseks.
Mitte ei julge väita, kas ma olin esimene sisseastuja, aga esimeste hulgas küll. Taoline "eksam" oli muidugi eriline ja kindlasti esimene sellisel kujul.
ldofrülümie.
Esimesel õppeaastal õppisin teooriat Mart Saare juures. 1920. a. sügisel tuli Heino Eller, kelle õpilaseks ma siis sain. Õppetöös oli Heino Eller väga osav ja leidlik, seejuures lihtne ja arusaadav. Sageli kasutas ta mälutehnilisi abivahendeid ja võtteid. Üks selliseid oli sõnamoodustis "idiofrülümie" (i-do-frü-lü-mi-e). Ja korrapealt jäid meelde laadid: joonia, dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia, eoolia.
Kõik on kokku unenägu.
See oli siis, kui õppisime Elleri juures harmooniat (1921. a.). Meie rühmas oli mitmeid, kes juba varem tegelesid heliloomiguga (Karindi, Kõomägi, Kikas, Rasin, Konsap ja minagi nende hulgas). Ühe tunni eel (saalis enne rõduklassi tõusmist) näitasin Ellerile G. Suitsu sõnadele kirjutatud segakoorilaulu "Kõik on kokku unenägu". Eller vaatas pikalt toda tööd ja küsis siis, kas on soov kooriga ette kanda. Vastasin, et juba ongi õpitud ja ees seisab esitamine. Seepeale lausus Eller, et teema on väga raske ja hull, aga ette kanda võite, kuid ärge pange kavalehele autorina oma nime, vaid tehke kolm ristikest. Ma panin siiski nime: Valdi Valla.
Kops läks üle maksa.
Pahameele väljendusena kasutab rahvasuu: "Kops läks üle maksa". Kuidas seekord juhtus Muusikakoolis? Mõneaastase töö- tarnise järel anti võimalus eriaine kõrval spetsialiseeruda ka pedagoogilise kutse taotlemiseks. Selle ala üheks distsipliiniks oli lauluõpetuse metoodika. Õpetajana töötas sellel alal D. Brovkin, kes oli kutselt küll loomaarst, kuid tuli hästi toime ka lauluõpetajana (temalt ilmus sellele alale vastav raamatki). Eksam koosnes kahest osast - praktilisest ja teoreetilisest. Laulda tuli hääleharjutusi, vokaliise ja soololaule, teoreetilises osas ka vastata teooriat eksamipiletis märgitud küsimustele. Nimetatud aine eksamile ilmusin ka mina (olin vastavalt õppinud ja õpetust saanud). Eksamikomisjon koosnes
direktor J. Aavikust, aineõpetaja D. Brovkinist ja H. Ellerist. Eksam toimus saalis. Laulmine läks mul ladusalt. Võetud eksamipileti küsimuseks oli "Hääleaparaat", mis mulle väga meeldis (kuna olin seda ise kursustel käsitlenud). Pärast vastamist esitas H. Eller lisaküsimuse: "Kus asub maks ja mis on tema ülesanne?" Kohkusin, aga püüdsin siiski midagi vastata verepuhastamisest, sapist, ainevahetusest, organismi kaitsest - pingutades meenutada kunagi varem õpitut. Ootusvastaselt sain hindeks "4". Tekkis arvamus, et just "maksa" pärast sain "5" asemel "4". Üks eksami pealtkuulajaist sähvas mulle: "Noh, kas kops läks üle maksa".
Ühel õpilasel viis klaveriõpetajat viie aasta jooksul.
Ei tea kas palju või parasjagu, aga nii see oli. Järeldada võib, et õpetus oli eklektilist laadi: iga õpetaja andis oma - oma meetodi ja suhtumisega. See õpilane olin mina ja mu õpetajad olid järgmised.
Esimesel õppeaastal (1919/20) õpetas mulle üldklaverit dr. K. A. Hermanni tütar Salme Hermann. Tunnid toimusid õpetaja kodus Veski tn. 27, (selle maja seinale on asetatud plaat tähistamaks K. A. Hermanni elukohta 1851-1909). Seal ma nägin K. A. Hermanni abikaasat (Salme ema) vanakest Paulat. Sellest omapärasest kodust ja huvitavast õpetajast on jäänud mulle kallis mälestus. Tollest miljööst peegeldus eesti muusika möödaniku olemust (Hermanni-aegset). Muide (vahemärkusena) - dr. K. A. Hermann tegi oma elu lõpul (1907) hiigelmatka: "Teekäik Lõuna-Venemaal, Krimmis ja Kaukasuses" (millest kirjutas "Laulu ja mängu lehe" viimaseis numbreis 1908. a., lõpuosa kirjutisest jäi käsikirja). Kaasa võttis tütre Salme, kes tollal oli klaveriõpetajaks Peterburis. Peatustes esineti loeng-kontsertidega, isa kõneles, tütar illustreeris pianistina.
Järgmisel õppeaastal (1920/21) sai mu õpetajaks Alma Akel, kes oli 1918. a. lõpetanud R. Griwingu muusikakooli, õppis edasi meie kooli vanemal kursusel, olles ühtlasi meil üldklaveriõpetajaks. Püüdlik õpetaja. Tervislikel põhjustel siirdus elama maale.
Kolmandal õppeaastal (1921/22) hakkas mulle klaverit õpetama Rosalie Dietrich (filmikuulsuse Marlene Dietrichi nimekaim, kas ka mitte sugulane?), kes on meelde jäänud delikaatse ja lahke inimesena, nõudis klaverimängus rohkemat emotsionaalsust. Tunde andis koolimajas.
Neljandal õppeaastal (1922/23) oli mu õpetajaks Hella Arrak, kes õppis meie koolis ja praktiseeris üldklaveri tunde andes. Tunnid toimusid erakorteris Tähe tn. kandis. Oli uljas neiu ja temast sai minu viienda õppeaasta (1923/24) klaveriõpetaja Elmar Rossmanni abikaasa. Tunnid toimusid samas korteris. Elmar Rossmann (pärastise nimega Priit Ardna) , kes oli muusikalise hariduse saanud R. Griwingu koolis, oli mu kõige leebem ja "vabameelsem" õpetaja. Ta sai populaarseks heliloojana, eriti oma operettidega "Tütarlaps kodumaata", "Tatra tüdruk" jt.
Kaks kõige tavalisemat küsimust (Vastused eneseülistuslikud).
Mõned lihtsalt uudishimust, ajalehemehed küsivad aga asjapärast - "Kus teie õppinud olete?" Tavaliselt vastan nii: "Olen õppinud kõrgemates koolides - Räpina Kõrgemas Algkoolis ja Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja ülikoolis, mis on ka küllaltki kõrge" . . .
Aga kus õpetajaks olnud? Vastus: Algkoolis ja ülikoolis, aga peamiselt muusikakoolis . . . ja teisteski küllalt tähtsates õppeasutustes.
Ilmunud raamatus "Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 75". Tartu 1994
#RichardRitsing #JuhanAavik #JaanPuusild #MartSaar #HeinoEller #AlfredKarindi #KarlAugustHermann #SalmeHermann #AlmaAkel #RosalieDietrich #HellaArrak #PriitArdna #ElmarRossmann
Comments